Tallinn - Austraalia - USA

Pärast neljatunnist magamist oli taas vaja uude linna kolima hakata. Kell 5.30 sõitsime Robertoga rongijaama poole. Ilma selle variandita oleks mul väga raske jaama jõuda. Roberto ütles, et kui mul jääb lennujaama jõudes tund aega, siis see on piisav. Mõtlesin, et võin ühe lennu puhul vabamalt võtta küll.

Rongiga West Palm’ile ehk Põhja-Floridasse jõudsin 7.30, lend New York’i väljus 8.45. Selgus, et lennujaam ei olegi rongijaama juures, vaid tuleb ka bussisõit läbi teha. Kui pikk, seda ma ei teadnud. Buss väljus alles 7.55. Bussijuht ütles, et 15 minutiga peaks kohale jõudma. Aeg aga venis ja ma hakkasin juba vaikselt higistama. Buss peatus lennujaama juures 8.15. Jooksin check-in’i. Toppisin passi check-in aparaati. Vastuseks tuli: too late to check-in for this flight. Kurat! Kõrvalmasina juures seisis minu saatusekaaslane, kes sai samal hetkel sama teate. „No, no, no. This can’t be happening“, kordas ta ahastuses. Minu juurde tuli ametnik ning hakkas vaatama mulle uut lendu. Lõpptulemuseks 2h pärast väljuv lend, kus olen ootel ning 6h pärast väljuv lend, kus istekoht on garanteeritud. Läksin turvaalast läbi ning oma värava juurde ootama jäädes kuulsin kõlaritest oma nime. Sain järgmisele lennule pileti. Siiani pole mul veel selgust, kas midagi tasumata saabki nii lihtsalt uuele lennule või on minu reisikindlustus neile automaatselt näha.

New Yorki jõudsin pärast lõunat ja teekond hotellini kestis taas 2h. Jällegi pidin lahti harutama mulle tundmatu ühistranspordisüsteemi. Jõudsin rongiga Manhattanile ning sisenesin metroosse, et edasi sõita Brooklyni suunas. Metroos oli tunne nagu oleksin sipelgapesas, kõige kibedamal tööajal. Kui kohvriga nõutult seisma jäin, olin justkui nagu katkine auto kiirteel, mis kaost tekitab. Enam ei näinud ma ühtegi punases vestis ametnikku, kes informatsiooni jagaks. Olin nagu haavatud loom, kes on kergem saak kiskjatele. Sellisena vist mind märgatigi. Püüdsin automaadist osta Subway piletit, kuna olin kaardilt leidnud õige marsruudi, mis mind kohale peaks viima. Seal kõnetas mind üks neegripoiss, kes pakkus mulle piletit. Pakkus 8 korra piletit, aga mina vastu, et tahan ainult ühte piletit, mis mind kohale viiks. Ta oli ainuke, kelle käest sain midagi küsida. Ta lasi mind kaardiga väravatest sisse ja ma maksin selle eest 3 dollarit. Seejärel küsis ta kurvalt, et kas ma ikka ostaksin need ülejäänud 7 korda ka ära, kuna tal pole täna midagi süüa. Siis hakkas mul hale. Minu usaldus tema vastu oli 50-50, lootsin, et ehk on tõesti need teised piletid ka õiged ja ma ostsin need ära. Järgmisel päeval selgus, et olin ikkagi liiga sinisilmne, lootes New Yorki metroos kohata ausat ja siirast kodutut kaubitsejat. Kui tema äriplaan oli tõesti ainult söögi jaoks loodud, siis pole mul sellest kahju, aga pigem arvan ma, et tegemist oli kiire tüssamisplaaniga, et lihtsalt õhtuks pilve saada.

New Yorkis oli mul veeta kokku 1 terve ja 2 poolikut päeva. Seega taas võtsin selle terve päeva ja veetsin ta Manhattanit avastades. Päeva kvaliteetsemaks muutmise jaoks olin võtnud ühendust endise klassivenna Priiduga, kes nüüd New Yorkis elas. Enne lõunat käisin paaris kohas ringi ja siis saime kokku. Priit rääkis, et tuli 9 kuud tagasi siia, kuna võitis n.ö loteriiga USA viisa. 8 miljonit taotlust üle maailma ning 50000 väljavalitut.

Kuna Priidule meeldib statistika, siis sain nii mõndagi huvitavat kuulda. Ümber sai lükatud ka minu arusaam, et New York on kõige rahvarohkem linn ja Ameerikas kõige rohkem kodutuid. Täpseid tulemusi ihaldades, otsisime internetist statistikat. Ilmselt Manhattan kui piirkond ületab alana enamusi kui mitte kõiki teisi, aga New Yorkis tervikuna näitas 8 miljonit inimest, mis on 22. kohal ning rahvastikutiheduselt ruutkilomeetri kohta väga kaugel. 10000 elanikku ruutkilomeetris, esimesel kohal Bangladeshis asuv Dhaka 29000-ga. Kõige üllatavam oli aga fakt kodutute kohta. Maailmas on ligikaudu 100 miljonit kodutut ning 78 miljonit nendest elab Indias. USAs on kõigest 600000 kuni 3 miljonit.

Kuigi mulle tundus, et tänavatele enam palju rohkem inimesi ei mahu, saabus õhtune tipptund ning kohvikuaknast oli näha, kuidas jalakäijad valgusid täies ulatuses ka rattateedele ning osaliselt ka sõiduteele. Sõidukijuhid sellest suurt numbrit ei teinud, kõik olid harjunud. Priit oli öelnud ka, et talle meeldib see, et punane foorituli on siin „soovituslik“. Suur osa inimestest tõesti selle järgi ei juhindunud, kuna kõigil on kiire ja ülekäigukohtades tekiks liiga suur mass. Kui sa just tahtlikult kedagi ei takista, siis politsei sind selle pärast ei puutu. Seal kohvikus istudes tekkis mul selline tunne nagu ma seisaks praegu WC-poti äärel ja New Yorki tänavad on poti sisemus, kus veekeeris ei lõppe kunagi..ning kui sa astud äärelt keerisesse (väljud kohvikust), siis sukeldud sa vette, mis tõmbab sind lihtsalt vooluga kaasa. Ma ütleksin nii, et kui kuhugi pole kiiret ja sa naudid lihtsalt vaba aega, siis on New Yorkis isegi meeldiv olla, kuid kui sa tahad kuhugi kiiresti jõuda, oled väsinud või näljane, siis häirib see mass sind üsna kõvasti. Päev NY tänavatel peaks kindlasti lõppema kodus, kus on vaikne ja rahulik, et pinged uueks päevaks ära maandada.

Neljapäeva õhtul kell 11 ootas mind lend Istanbuli. Kodu hakkas tulema väga lähedale. Veetsin suurema osa päevast New Yorki lennujaamas ja kell 11 olingi teel Euroopa poole. Minu pagas läks otse Tallinnasse. Türgis aga oli mul aega 18h. Lootsin saada lennufirma poolt selleks ajaks hotelli. Minu lennupiletite autor Keidi FlightCenter’ist oli öelnud, et see on võimalik, kuid sellega on olnud probleeme ning et ma peaksin võitlema, kui nad ei taha anda. Olin vägagi võitlusvalmis. Saingi vastuseks, et hotelli ei saa, kuna 10h peab olema transfeeriaeg. Ütlesin, et mul on 18h. Tema vastas, et kuna see ei olnud viimane lend New Yorkist Istanbuli ja viimase lennu ja Tallinnasse lennu vahe on ka väiksem kui 10h ning seega pole võimalik. Raske oli edasi võidelda, kuna mul oli kodutöö selles osas tegemata. Võib-olla oli tal õigus. Ma oleks võinud seal ju jalgu trampida, aga hotelli asemel oleksin saanud ehk paar turvameest hoopis. Läksin siis edasi. Nägin silti „puhkeala transfeeriajaks“. Läksin sinna ja soovisin ka seal koha sisse võtta. Mulle öeldi, et täis on ja pole võimalik. Suhtlus taas selline, et minu muredesse väga süveneda ei viitsitud ja vastu sain ainult lühivastuseid. Sellest hetkest mulle türklased ei meeldinud. Lennukis nägin ka, et kuidagi ülbe käitumisega olid paljud. Austraalia ja Ameerikaga võrdlust ei kannata. Üleval turvaalas küsisin infost, et kus ma siin teoreetiliselt magada saaksin. Ei teadnud temagi mitte midagi ja ma läksin turvaalast välja, tagasi sinna, kust tulin. Tahtsin küsida, et kas 18h jooksul mul mitte mingit võimalust ei teki puhkealale pääseda. „Ei, kõik on täis“, oli kogu vastus. Pidin küsima, kas te ei saa mulle anda või te ei taha mulle anda. Ei midagi konkreetset ma vastuseks ei saanud. Olin võtnud teistsuguse hoiaku juba alates esimestest halbadest märkidest türklaste osas. Mul puudus igasugune isu minna Istanbuli avastama, kuna väljas sadas vihma ja olin väsinud. Käisin otsisin ise kohta, kus reisijad tavaliselt pikali viskavad. Altkorruselt leidsin ruumi, sildiga Mešit vms, kus oli vaip, inimesed horisontaalasendis ning ka jalgade pesemise võimalus. Läksin sinna, ise rahul. Küsisin ühe mehe käest, et kas see on puhkeala. Tema ütles, et räägib väga halvasti inglise keelt. Panin käed kokku ja tõin kõrva äärde, küsides: „sleeping room“? Tema pani käed kokku ja tõi nina ette: „No, pray, pray“. Selge pilt, see oli palvetamisruum. Lasin sealt jalga

Väravatealast leidsin aga traditsioonilised ootealad kaheste pinkidega. Mulle sobis. Viskasin sinna pikali ja südaööks oli minusuguseid juba väga palju. Hea meel oli hommikul ärgata, kui lennuni oli jäänud vaid mõned tunnid.

Tallinnasse jõudsin 14.40. Lõpuks kodus. Tunne oli ärev. 7 kuud oli möödunud lahkumisest. Enamus minu ootustest sai täidetud, mõni ületatudki. Nüüd ootavad mind kohtumised pere ja sõpradega ning seejärel eneseteostamise ning uue perioodi algus. Aeg avada uus ja lootusrikas peatükk!