Esmaspäev, 13. jaanuar 2014

21) Töömaraton

Pärast töövaest pühadeaega läks käima suuremat sorti tööraiumine. See algas 3. jaanuari reedel, kui Peter küsis pärast tööpäeva, et kas me oleksime huvitatud töötamisest ka nädalavahetusel. Ütlesin, et selleks me siia tulimegi ja kui võimalus on, töötaksime sel nädalavahetusel küll.
Istutamisel oli paus ja hakkasime arbuusidest tühjaks korjatud põlde puhastama ehk tegema protsessi kõige viimast osa. Pärast seda, kui vagude peal olev plastik-kile oli masinaga üles võetud, oli meie töö tõmmata mulla alt välja voolikud ehk T-teibid, mis jooksevad mööda vagu ja niisutavad pinda. Pidime need maa peale tõmbama, et pärast saaks tulla Ian ja need masina abil kokku rullida taaskasutamiseks. Pärast voolikurallit käisime põllu uuesti üle ja korjasime ära kõik plastikutükid, mis põllule olid jäänud rullimisest. See nägi välja umbes nagu „teeme ära“ kampaaniga ja oli minu jaoks kõige ebameeldivam töö, kuna see ajas uimaseks ja kummardama pidi palju. Esimesel päeval käisime läbi 2 ja pool põldu ja siinsed põllud pole mingid poisikesed, viimane neist oli 450m pikk ja sellise pikkusega vagusid 78. Arvutasime: päevas kõndisime põldudel maha umbes 20km. Nii kolm ja pool päeva. Füüsiliselt tõmbas kõige rohkem läbi voolikute tõmbamine, aga see oli parem kui prügi korjamine. Peteril on umbes 30 põldu ja lisaks sain teada, et ta toodab ka suhkrut 14000 tonni aastas. Seega lisaks arbuusipõldudele on tema omad ka need suhkrurood, mis iga arbuusipõllu kõrval vohavad.. Kolm ja pool päeva ja 70km on põhjus, miks nimetan seda perioodi töömaratoniks. Tarbitava vee kogused kasvasid märgatavalt. Istutamise ajal jõime kahepeale ära ehk vaevalt 2 liitrit vett, põldude puhastamise perioodi teiseks päevaks viskasime auto peale 14 liitrit...igaks juhuks. Õhtuks oli see joodud. Tegime iga päev umbes 11 tundi tööd ja palganädala lõpuks saime kokku 75h ja 5 villi ühe jala varvastel. Kõik tasus aga vaeva ja tunne oli hea. Kui poleks olnud, saanuksime kohe tunde vähemaks või vabu päevi. Peter annab meile võimaluse teha palju tööd, meie otsustada on, kui palju me tahame ja suudame seda teha. Teame, et pärast pühi oli kiire aeg, sest ta mainis seda. Mitmed töötajaid oli veel puhkamas ja ise töötas ta ühel päeval 18h.














Mis saab meist aga edasi? Arbuusitööd pidi olema 3 nädalat, nüüd algab juba viies nädal. Selle üle on ainult hea meel, aga samal ajal on tulnud jätkata ka plaanide tegemist tulevikuks. Päris alguses kirjutasin, et pärast farmi tahan ära kogeda ka linnaelu. Selleks oleme valinud kõige suurema ampsu ehk Sydney. See tähendab 1200km autosõitu jaanuari keskpaigas.
Ühel päeval aga ütles Peter, et märtsis hakatakse jälle arbuuse korjama ja ta tahab meid siia tagasi. Rääkisin talle linnaplaanidest ja ta alustas väikestsorti veenmiskampaaniat. Rääkis talle omase muigega, et pole mõtet, linnas on elu kallis ja tema juures teenin ma oma ettevõtteplaanideks vajaliku raha kokku. Seega tema on veendunud, et ainõige valik oleks töötada ikka tema juures kevadel. Lubasin asja üle tõsiselt mõelda, lisades, et meile väga meeldib siin töökeskkonnas töötada ja seega on pakkumine ahvatlev. Järgnevatel päevadel oli lõbus kuulata, kuidas ta teistele töötajatele meie juuresolekul teatas, et kuule kas sa tead, et need poisid tulevad kevadel tagasi korjama, neist saavad meie staarkorjajad. Kui Peterile mingi teema meelmööda on, siis võib ta sellest kaua kinni hoida, tehes iga päev sellest juttu talle omapärase huumoriga. Kunagi alguses rääkisime, et Eestis on väga ilusad naised. Ka seda rääkis ta töötajatele: „Need poisid on Eestist, kas sa teadsid, et Eestis on kõige ilusamad naised“? Viimase istutamise ajal kõndis ta mõnda aega meie traktori taga ja tahtis mulle ja teisele töötajale Garryle korraldada sprindivõistlust põllu peal. Garry on lahe tüüp, kõva spordimees ja vabatahtlik vetelpäästja. Peteri huumorimeel mulle meeldib, kuna tema naljad pole kunagi pingeliselt välja kangutatud ega labased. Ta suudab hoida ühel hetkel ülemuse rolli nii, et kõik kuulavad austusega ning teisel hetkel sattuda tsooni, kus ta võib ajada suust välja igasugust jama nii, et kõik teised tema ümber naeravad, aga ta ise teeb seda kerge muigega. Minu jaoks on huumor kordades nauditavam, kui esitaja ise väga kaasa ei naera. Minu vanaisa suutis teha maailma parimaid nalju, olles ise täiesti tõsine. See ei lähe mul kunagi meelest.

Tänaseks oleme otsustanud, et kui just midagi väga erilist linnas meie peale ei lange, paneme asjad kokku ja sõidame märtsis siia tagasi ja korjame 5 või 6 nädalat arbuuse, pärast mida on aeg minul kodu poole liikuma hakata, püüdes täita tee peal veel ühte unistust, millest saab ehk varsti kirjutada. Sydney’t jääb aga seetõttu meil umbes poolteist kuud, mille peamine eesmärk saab nüüdsest olema mitte palju raha kaotada ja leida tööotsi nii palju kui õnnestub.  

Praeguseks hetkeks oleme kogenud enamikku arbuusifarmi töötsüklitest. Näinud pole me põllu ettevalmistust, kus teibid, veetorud ja plastik maha pannakse. Istutanud oleme kõik põllud, mida kevadel korjama hakatakse. Töömaratoni viimastel päevadel jõudsime ka oma esimesi põlde rohida. Arbuuse korjanud oleme 5 päeva. Korjamisjärgseid põlde oleme puhastanud 4 päeva. Kui rohimisega tegelesime, sain mina käia ka plastiku ülesrullimisel. Istusin traktori taga korjaja küljes olevas „kabinetis“ ja liigutasin kangi, mis reguleeris rulliku kiirust.

Minu uues kabinetis oli nahktool, isiklik raadio
ja ventilaator  - kõlab nagu ametikõrgendus!



Töömaratoni viimaseks päevaks oli vist 10-nes päev ja reedel töölt lahkudes helistas ülemus ning küsis, et mis arvate, kui läheks lõbutseks nädalavahetusel skuutriga? Vabade päevade ootus sai uued mõõtmed. 
Ja nii see juhtuski, et pühapäeval läksime kolmekesi Elliott Headsi randa, sõitsime skuutriga mitu tundi ning õhtul tegime garaažis mõned õlled ja rääkisime elust. 
Täna hakkas uus ja viimane töönädal enne suurt elukorralduse muutust.