Kolmapäev, 23. oktoober 2013

Kolmapäev, 16. oktoober 2013

Esmaspäev, 14. oktoober 2013

Neljapäev, 10. oktoober 2013

Esmaspäev, 7. oktoober 2013

6) Läheb sõiduks


Lõpuks siis seisame lennujaamas. Teine katse vist õnnestub. Kuna check-in oli veebis juba eelmine päev tehtud, siis andsime oma pagasi poolteist tundi enne lendu ära. Rasmuse pagas kadus läbi lindi silmapiirilt, minul paluti pagas asetada kahe kassa vahele. Sinna ta siis jäi lebama. Paremale jäi Brüsseli check-in, vasakule Kärdla. Rasmus arvas, et tõenäoliselt teatatakse mulle Austraalias, et minu pagas asub Kärdlas. Mingi mees lõpuks selle ikka kaasa võttis. Olgu siis, aeg edasi liikuda kontrolli. Seal läks kiirelt, Rasmus katsuti põhjalikult läbi, mind ei tahtnud keegi katsuda. Tallinna lennujaamast polegi rohkem suurt rääkida. Esimesel otsal Brüsselisse istusin akna ääres ja kuigi olen mõned korrad lennanud, oli ülevalt linna näha ikka üsna elevust tekitav. 2 ja pool tundi ja me jõudsime Brüsselisse. Maandumisega oli küll natuke jama... aga ainult minul. Langemise hetkest alates hakkas mu pea meeletult valutama ja kõrvad läksid lukku. Kuna jäin ellu, siis veel sellest suurt numbrit ei teinud.  2 ja pool tundi lendu oli seega tehtud, mis oli kõigest soojendus. Hakkasime otsima check-in’i Abu Dhabisse. Kohtasin tuttavat rekreatsioonitudengit ja neljakesi liikusimegi sihtpunkti poole. Oli see ikka suur lennujaam, tundus nagu oleks kõndinud Mustamäelt Lasnamäele. Check-in oli ka emotsioonideta. Õhkutõus samuti. Rasmusel oli juba nii ükskõik, et magas õhkutõusu maha :) Enne lendu rääkisin lahketele lennusaatjatele, et ilmnes väike probleem maandumisel. Üks arvas, et see on sellest, et ma olin haige. Jäin siis uut maandumist ootama. See juhtus umbes 7h pärast...ja kõik hakkas uuesti - 15-20 minutit piina. Lennusaatja soovitas minna lennujaamas arsti juurest läbi, äkki annavad mingit nõu. Abu Dhabis lennukist välja astudes põrkasime vastu kuumuseseina. 40 kraadi ja õhk oli tohutult niiske. Teisisõnu oli see ebameeldiv kuumus. Hüppasin siis apteegist läbi. Apteekriks oli selline muhe sell, kes meenutas apteekrihärrat Kevadest. Rääkisin mure ära ja ta seletas mulle kuidagi väga loogiliselt, et kuna mul on haigusest veel vedelikku peas, siis rõhumuutus on eriti tunda. Ta andis mulle mingit hingamisteid vabastavaid tablette ja ütles, et nüüd enam valu ei tule. Ta oli nii veenev, et ma uskusin teda. Küsisin ega see valu ohtlik ei olnud mulle. Apteekrihärra vastas, et ohtlik on sõitva auto ette hüpata...see siin pole üldse ohtlik. Igatahes ma uskusin teda jälle. Läksime edasi Brisbane’i lennu peale, mille kestvuseks 16h. Vahepeatuseks Singapur ehk teisisõnu võimalik veel 2 peavalu, kui apteekerihärra pole õigus. Lendamine oli jälle mõnus, aga juba loomulik nähtus. Etihad Airwaysi lennuk oli suur ja teenindus üliviisakas. Toitu sai mitu korda. Ootasin maandumist Singapuri, kuna tahtsin seda ilusat kohta ülevalt nautida. Paraku väga ei saanud. Kuigi olin akteekrihärra rohud sisse kallanud, oli valu ikka endine. Singapuris istudes olin päris tujutu. Kõrvad olid lukus ja pea valutas. Kobisime jälle lennukisse ja uue kena lennusaatja käest küsisin seekord valuvaigistit. Tema rääkis mulle, et sellist valu tuleb ikka ette, kui haige olla ja vahel peavad ka nemad seda kannatama, kui on haigus tulemas või minemas ja peab tööl olema. See veenis mind juba rohkem, et asi pole ikka ainult minus. Pole ju varem lennates ka niimoodi olnud.
Kui 16h oli märkamatult möödunud, kallasin (liialdus) valuvaigistid ja apteekrihärra tabletid sisse ja jäin ootama. No...erinevus oli vaevumärgatav. Mis seal ikka siis, viimane piin ja oleme vähemalt kohal...ja nii juhtuski, me jõudsime kohale!