Neljapäev, 20. veebruar 2014

Neljapäev, 13. veebruar 2014

Neljapäev, 6. veebruar 2014

22) Kultuurišokk ehk teekond põllult kõrgtsivilisatsiooni

Viimaste nädalate suur ootus ja ärevus, Sydney, on teoks saanud. Me oleme kohal. Võttis aega, aga me oleme kohal.
Viimane nädal põllul möödus rohimise saatel. 23. jaanuaril läks Peter Inglismaale äriasjus. Tuli välja, et tal on ka seal ettevõte, koos vennaga. Muidugi täiesti teises teenindussfääris, kuna Inglismaa ju arbuusikasvatamist ei kannata. Ma küsisin küll, kas tegu on arbuusidega, kuna ei suutnud teda näiteks pangaduse alal ette kujutada. Pank aga neil seal just ongi.
Enne minekut kutsus ta meid pubisse. Selleks õhtuks, kuhu minek oli plaanitud, oli paar töökaaslast ka tahtnud temaga enne lahkumist kokku saada ja seega kutsus Peter nemad ka sinna. Lõpuks, kui pubisse jõudsime, oli meid kokku 12. Olime ainukesed mittekohalikud, aga me tundsime ennast seal väga hästi. Palju tänu Peterile, kes võttis pidevalt üles teemasid meist kahest. Õhtu lõpuks oli organiseeritud meie tagasitulekuks 2 võistlust: minu sprint Garryga ja Rasmuse jalgpallimatš Peteri töökaaslase võistkonna vastu. Keegi küsis murelikult, kas Rasmus üksi ikka saab hakkama. Peter ütles: „ta on Eestit esindanud“ ..mille peale kõik mõistvalt naerma hakkasid.
Teine lahkumispidu oli kodus Liisa, Mario ja Coliniga. Ametlikult tähistasime me Rasmuse 20ndat sünnipäeva. Sõime, jõime ja mängisime mänge. Mõlemaid eelpoolnimetatuid üritusi nautisin ma tohutult...öeldes seda ilma ühegi formaalse viisakusavalduseta.




















Teisipäeval, 28. jaanuaril hakkasime sõitma. Auto oli tolmukihist puhastatud, vedelikud kontrollitud ja pagaasnik täis laetud. Kahjuks ei saanud me reisiks konditsioneeri korda. Käisime professionaali juures, kes tuvastas gaasilekke kohas, kus remont võtaks 300-500 dollarit. See on ¼ meie auto hinnast, seega paraku pidime tõdema, et külm õhk jääb vaid meie ilusaks unistuseks. Sellest hoolimata hakkasime teisipäeval rõõmsalt Sydney poole liikuma. 1350km oli planeeritud 2-3 päeva peale. Kogu ajagraafik läks muutmisele, kui jõudsime Gold Coastile. Surfers Paradise on Gold Coasti linnaosa, mis on tuntud üle Austraalia kui üks parimaid puhkekohti. Gold Coast on suur linn üle 600 000 elanikuga. Surfers Paradise on puhas turismipiirkond. Käisime esimesel päeval seal ringi ja meile pakuti tänava peal müügiks vouchereid üritusele, mis annab 2 päeva tasuta sissepääsud klubidesse ja pubidesse ning tegevused on planeeritud ühiselt kõigile 200-le voucheriomanikule. Siis tahtiski Rasmus jääda Gold Coastile paariks päevaks ning pärast mõningast mõtlemist olin minagi nõus aja maha võtma. Otsustasime, et nüüd võiks lubada endale midagi paremat kui odav seljakotirändurite hostel, jagades tuba mitme inimesega. Kuna kõik ja ma mõtlen kõik meid ümbritsevad kõrghooned olid hotellid, siis läksime uurima hindu. Üllatus oli positiivne, kahes kohas oli hind umbes 55$/nägu öö eest. Võtsime 2 ööd, hotellituba oli ilus ja vaade 13. korruselt linnale ja ookeanile. Kahel päeval ja õhtul liikusime linnas ringi, meiega liitus ka Eskel. Tema ja Nele olid pärast Bundabergis resideerumist siia elama asunud.












Hotellis




Arbuusifarmi tööline võib ikka ühtteist lubada endale





























Kaks päeva hiljem ja veidi vaesemana jätkasime teekonda. Nüüd oli vaja kaotatud aeg tagasi teha ja põhirõhk oli sõitmisel – jäänud oli umbes 900km. Pärast tuima sõitmist päeval, kujunes õhtu nauditavaks. Sõitsime mööda inimtühja teed mägedesse ühe majaka poole, lootuses näha Austraalia loodust täies hiilguses. Tulemus oli ekslemist väärt.
Õhtupimeduses teekonda jätkates hakkas kella 11pm paiku mul uni tekkima ning tanklapausiturgutus polnud enam nii efektiivne. Seetõttu keerasime südaöö paiku maantee kõrval olevasse puhkealale ja magasime esimest korda autos. See rännumehe tunne oli kuidagi nii õnnelikukstegev ja magamiskoht autos tundus nagu kingitus. Samamoodi oli ärgates sees mingi eriline tunne, kui astusid autost välja ja sulle avanes vaade suurele puhkeplatsile metsa ääres, maantee, hommikuhämarus ning rekkad, mis samuti varsti jälle teele asuma pidid.
Kell 6 hakkasime edasi liikuma. Jäänud oli paarsada kilomeetrit. Sydney vahele jäi veel Newcastle, millest sõitsime kõrvalt mööda. Ning siis, vist kella 9 paiku, jõudsime Sydneysse. Suured tornid avanesid sisse sõites. Meil puudus kohale jõudes igasugune plaan ja seega lihtsalt otsustasime esialgu linna sisse sõita, seal peatuda ja plaani pidama hakata. Mõte hea, teostus kehv. Linn sõna otseses mõttes neelas meid alla. See lihtsalt viis sind vooluga kaasa. Sattusime täiesti kesklinna. Liiklus oli üsna kohutav, autod üksteise otsas kinni ja rida vahetada peaaegu võimatu. Peatumine – välistatud. Polnud mitte ühtegi vaba parkimiskohta. Nii me liikusime mööda voolu kuni äkitselt avastasime, et oleme teel maaalusesse parklasse. Mõnes mõttes hea, saab 3 korda rahulikult sisse ja välja hingata ja mingi marsruut gps-i sisestada. Mõnes mõttes aga halb: parkimine oli 9 dollarit tund. Taganemistee puudus. Sõitsime sisse, viidad olid segased ja ühel hetkel olime järjekorras, kus ainult peened autod ja mille juhid lasid lihtsalt sõidukitest jalga ning parkijad istusid sisse. Kui meie oma tagasihoidliku Holdeniga sinna jõudsime, andsime viisakalt teada, et oleme maalt, eksinud ja autot ilma võitluseta käest ei anna. Meid juhatati ilusti tagasiteele ja parkisime auto korraks teise kohta, et hoones tualetis ära käia. Oli liiga suur risk minna täis põiega tagasi Sydney liikluskeerisesse, kuna selles linnas puudub võimalus kiire peatus teha ja põõsa taha pissile minna.
Isegi wc asukoha sildid olid nii segased, et tundus nagu siin linnas peabki mängima neid orienteerumismänge. Lõpuks leidsime ja tagasi parklasse jõudes lõime gps-i sisse Bondi beach ehk koht, mida me teadsime ja mis oli vaja üle vaadata. Kõige populaarsem rand Sydneys aga ei tahtnud meid taas vastu võtta, kuna parkimiskohta me ei suutnud kohe leida. Ainuke vabade kohtadega parkimisplats oli 6 dollarilise tunnihinnaga ja seetõttu me läksime tänavate vahele kohta otsima. Siis me sõitsime ja sõitsime, tänavast tänavasse kuni mitu kilomeetrit kaugemal leidsime ühe augu, kuhu oma auto sättida. Muidugi oli tegu tasulise parkimisega, aga meie jäime lootma heale õnnele ja suundusime randa. Eesmärk polnud ujuma minna, vaid otsida internetiühendust. Pidimegi kõndima tagasi Bondi randa, et ühendus leida. Ühe arvuti aku oli juba tühi ja teine varsti suremas. Olime kodutud ja vaja oli kiiremas korras plaani. Võtsin ette need korterikuulutused, mis mul olid välja vaadatud. Helistasin, saatsin sõnumeid mitmesse kohta, vastuseid aga mõni üksik. Käisime vaatamas ühte kohta. See nägi väga halb välja ning polnud kohe saadavalgi. Järgnevalt otsisime raamatukogu aadressi ja sõitsime sinna. Käisime jälle välja korraliku parkimistasu, aga vähemalt saime oma elektroonikat laadima hakata ja elukohta edasi otsida. Sealt lahkudes jäi ainsaks lootuseks kesklinnas olev korter, mida vaatama läksime. Paraku polnud taas kõige parem ja vabanes samuti alles kahe päeva pärast. Mis edasi? Õhtu oli kätte jõudnud ja vaja oli kuskile magama saada. Olime nõus hotelli võtma, aga linnas liikudes ei näinud me majutuskohti üldse. Proovisime gps-i abi, mis otsis meile välja hotelli, kuhu sõitsimegi mitu kilomeetrit. Selgus, et tegu oli vanadekoduga.
Nii jätkuski meie ülejäänud õhtu. Iga hotell, mida gps näitas, oli kas väike, kallis või polnud üldse hotell. Tüüpiline stiil oli väike maja, kus all oli baar ning üleval umbes 6 akent. Küsides majutust, selgus mõnes kohas, et majutust üldse ei pakutagi. Kõndisime ka niisama linnas ringi, aga hotellid puudusid. See oli nagu öö ja päev Gold Coastiga. Viimase lootusena näitas gps karavanparki, mis oli 10km kesklinnast. Sõitsime kohale. Selgus, et kontor oli selleks päevaks juba suletud. Üks sakslanna soovitas auto parkida puhkealale ja hommikul 35 dollarit maksta. Tundus täiesti samaväärne sellega, kui parkida auto lihtsalt tänava äärde ja seal magada, autos siis ma mõtlen. Nii tegimegi ühes hämaramas tänavas, kuigi selline tegevus pole Austraalias lubatud. Nii see kriminaalne tee alguse saabki ...järgmiseks plaanime poodi vargile minna.

Hommik hakkas aga sama targalt. Ainuke plaan oli jälle raamatukokku sõita, et kõikvõimsa interneti abil elu Sydneys käima saada. Sinna me suundusimegi. Taas saatsin mitmeid sõnumeid. Ainsana jäi sõelale pakkumine elukoht töö eest. Seal taheti CV-sid, aga polnud kohtagi märgitud, kuhu saata. Mõtlesin, et see nagunii on mingi jama, aga kuna midagi kaotada pole, siis panin kaks sõna teele, küsides kuhu CV-d saata. Vastus tuli kiirelt ja panin failid teele. Helistas üks aktsendiga mees, kelle nimi Yair Bartov. Pakkumine järgnev: 2 nädalat elame hotellis ning pärast seda 2-5 päeva teeme selle eest 20h tööd, pärast mida on ehk võimalus ka raha eest edasi töötada. Tegu oli hotellimööbli kolimisega. Ta andis meile hotelli aadressi, et saaksime toad üle vaadata ja sobivuse korral tagasi helistada. Käisime kohal, hotell oli ajutiselt tehtud kolledži ühikasse. Vana ajalooline maja. Administraatorid olid meeldivad ja toad täiesti kõlbulikud. Majas puudus küll kööginurk, kus süüa teha, aga vähemalt olid külmkapid. Otsustasime, et võtame selle pakkumise. Edasi oli vaja meie andmeid ja sissemakseid. Viimase puhul olime natuke kahtlevad, kuna Austraalias on palju pettusi, pakkudes tööd või elukohta kiire sissemakse eest, ohvriteks just rändurid. Rääkisin telefonis sellest tööandjale, uurides võimalusi asi turvalisemaks muuta. Tema ettepanek oli maksta raha otse hotelli. Selgus, et tegu ongi hotelli omanikuga. Tundsime, et tehing on turvaline ja vormistasime paberid ära. Õhtuks saime sisse, mõlemad oma toa suure voodiga.

Kuigi algus on jätnud loodetust kesisema tunde sisse, pean andma Sydneyle võimaluse. Auto peitsime linna ära ja seda raharöövlit niipea puutuda ei taha. Auto tasuta peitmine Sydneysse oli üks keerulisemaid ülesandeid. Kuigi algus on olnud raske ja äärmiselt kulukas, püüame anda oma parima, et mitte pea norus tagasi maale suunduda. Alistumine ei ole valik J



Sunset Beach











Coffs Harbour











Mina lainete vahel (või all)











Cape Byron

































Oota korra, taust pole valmis


ja siin nad on - päris kängurud


















Pildid Sydneyst tulevad järgmise postitusega.