Laupäev, 10. mai 2014

32) New York – isiklik giid ja Manhattanil trügimine

Pärast neljatunnist magamist oli taas vaja uude linna kolima hakata. Kell 5.30 sõitsime Robertoga rongijaama poole. Ilma selle variandita oleks mul väga raske jaama jõuda. Roberto ütles, et kui mul jääb lennujaama jõudes tund aega, siis see on piisav. Mõtlesin, et võin ühe lennu puhul vabamalt võtta küll.
Rongiga West Palm’ile ehk Põhja-Floridasse jõudsin 7.30, lend New York’i väljus 8.45. Selgus, et lennujaam ei olegi rongijaama juures, vaid tuleb ka bussisõit läbi teha. Kui pikk, seda ma ei teadnud. Buss väljus alles 7.55. Bussijuht ütles, et 15 minutiga peaks kohale jõudma. Aeg aga venis ja ma hakkasin juba vaikselt higistama. Buss peatus lennujaama juures 8.15. Jooksin check-in’i. Toppisin passi check-in aparaati. Vastuseks tuli: too late to check-in for this flight. Kurat! Kõrvalmasina juures seisis minu saatusekaaslane, kes sai samal hetkel sama teate. „No, no, no. This can’t be happening“, kordas ta ahastuses. Minu juurde tuli ametnik ning hakkas vaatama mulle uut lendu. Lõpptulemuseks 2h pärast väljuv lend, kus olen ootel ning 6h pärast väljuv lend, kus istekoht on garanteeritud. Läksin turvaalast läbi ning oma värava juurde ootama jäädes kuulsin kõlaritest oma nime. Sain järgmisele lennule pileti. Siiani pole mul veel selgust, kas midagi tasumata saabki nii lihtsalt uuele lennule või on minu reisikindlustus neile automaatselt näha.
New Yorki jõudsin pärast lõunat ja teekond hotellini kestis taas 2h. Jällegi pidin lahti harutama mulle tundmatu ühistranspordisüsteemi. Jõudsin rongiga Manhattanile ning sisenesin metroosse, et edasi sõita Brooklyni suunas. Metroos oli tunne nagu oleksin  sipelgapesas, kõige kibedamal tööajal. Kui kohvriga nõutult seisma jäin, olin justkui nagu katkine auto kiirteel, mis kaost tekitab. Enam ei näinud ma ühtegi punases vestis ametnikku, kes informatsiooni jagaks. Olin nagu haavatud loom, kes on kergem saak kiskjatele. Sellisena vist mind märgatigi. Püüdsin automaadist osta Subway piletit, kuna olin kaardilt leidnud õige marsruudi, mis mind kohale peaks viima. Seal kõnetas mind üks neegripoiss, kes pakkus mulle piletit. Pakkus 8 korra piletit, aga mina vastu, et tahan ainult ühte piletit, mis mind kohale viiks. Ta oli ainuke, kelle käest sain midagi küsida. Ta lasi mind kaardiga väravatest sisse ja ma maksin selle eest 3 dollarit. Seejärel küsis ta kurvalt, et kas ma ikka ostaksin need ülejäänud 7 korda ka ära, kuna tal pole täna midagi süüa. Siis hakkas mul hale. Minu usaldus tema vastu oli 50-50, lootsin, et ehk on tõesti need teised piletid ka õiged ja ma ostsin need ära. Järgmisel päeval selgus, et olin ikkagi liiga sinisilmne, lootes New Yorki metroos kohata ausat ja siirast kodutut kaubitsejat. Kui tema äriplaan oli tõesti ainult söögi jaoks loodud, siis pole mul sellest kahju, aga pigem arvan ma, et tegemist oli kiire tüssamisplaaniga, et lihtsalt õhtuks pilve saada.
New Yorkis oli mul veeta kokku 1 terve ja 2 poolikut päeva. Seega taas võtsin selle terve päeva ja veetsin ta Manhattanit avastades. Päeva kvaliteetsemaks muutmise jaoks olin võtnud ühendust endise klassivenna Priiduga, kes nüüd New Yorkis elas. Enne lõunat käisin paaris kohas ringi ja siis saime kokku. Priit rääkis, et tuli 9 kuud tagasi siia, kuna võitis n.ö loteriiga USA viisa. 8 miljonit taotlust üle maailma ning 50000 väljavalitut.
Kuna Priidule meeldib statistika, siis sain nii mõndagi huvitavat kuulda. Ümber sai lükatud ka minu arusaam, et New York on kõige rahvarohkem linn ja Ameerikas kõige rohkem kodutuid. Täpseid tulemusi ihaldades, otsisime internetist statistikat. Ilmselt Manhattan kui piirkond ületab alana enamusi kui mitte kõiki teisi, aga New Yorkis tervikuna näitas 8 miljonit inimest, mis on 22. kohal ning rahvastikutiheduselt ruutkilomeetri kohta väga kaugel. 10000 elanikku ruutkilomeetris, esimesel kohal Bangladeshis asuv Dhaka 29000-ga. Kõige üllatavam oli aga fakt kodutute kohta. Maailmas on ligikaudu 100 miljonit kodutut ning 78 miljonit nendest elab Indias. USAs on kõigest 600000 kuni 3 miljonit.
Kuigi mulle tundus, et tänavatele enam palju rohkem inimesi ei mahu, saabus õhtune tipptund ning kohvikuaknast oli näha, kuidas jalakäijad valgusid täies ulatuses ka rattateedele ning osaliselt ka sõiduteele. Sõidukijuhid sellest suurt numbrit ei teinud, kõik olid harjunud. Priit oli öelnud ka, et talle meeldib see, et punane foorituli on siin „soovituslik“. Suur osa inimestest tõesti selle järgi ei juhindunud, kuna kõigil on kiire ja ülekäigukohtades tekiks liiga suur mass. Kui sa just tahtlikult kedagi ei takista, siis politsei sind selle pärast ei puutu. Seal kohvikus istudes tekkis mul selline tunne nagu ma seisaks praegu WC-poti äärel ja New Yorki tänavad on poti sisemus, kus veekeeris ei lõppe kunagi..ning kui sa astud äärelt keerisesse (väljud kohvikust), siis sukeldud sa vette, mis tõmbab sind lihtsalt vooluga kaasa. Ma ütleksin nii, et kui kuhugi pole kiiret ja sa naudid lihtsalt vaba aega, siis on New Yorkis isegi meeldiv olla, kuid kui sa tahad kuhugi kiiresti jõuda, oled väsinud või näljane, siis häirib see mass sind üsna kõvasti. Päev NY tänavatel peaks kindlasti lõppema kodus, kus on vaikne ja rahulik, et pinged uueks päevaks ära maandada.

Neljapäeva õhtul kell 11 ootas mind lend Istanbuli. Kodu hakkas tulema väga lähedale. Veetsin suurema osa päevast New Yorki lennujaamas ja kell 11 olingi teel Euroopa poole. Minu pagas läks otse Tallinnasse. Türgis aga oli mul aega 18h. Lootsin saada lennufirma poolt selleks ajaks hotelli. Minu lennupiletite autor Keidi FlightCenter’ist oli öelnud, et see on võimalik, kuid sellega on olnud probleeme ning et ma peaksin võitlema, kui nad ei taha anda. Olin vägagi võitlusvalmis. Saingi vastuseks, et hotelli ei saa, kuna 10h peab olema transfeeriaeg. Ütlesin, et mul on 18h. Tema vastas, et kuna see ei olnud viimane lend New Yorkist Istanbuli ja viimase lennu ja Tallinnasse lennu vahe on ka väiksem kui 10h ning seega pole võimalik. Raske oli edasi võidelda, kuna mul oli kodutöö selles osas tegemata. Võib-olla oli tal õigus. Ma oleks võinud seal ju jalgu trampida, aga hotelli asemel oleksin saanud ehk paar turvameest hoopis. Läksin siis edasi. Nägin silti „puhkeala transfeeriajaks“. Läksin sinna ja soovisin ka seal koha sisse võtta. Mulle öeldi, et täis on ja pole võimalik. Suhtlus taas selline, et minu muredesse väga süveneda ei viitsitud ja vastu sain ainult lühivastuseid. Sellest hetkest mulle türklased ei meeldinud. Lennukis nägin ka, et kuidagi ülbe käitumisega olid paljud. Austraalia ja Ameerikaga võrdlust ei kannata. Üleval turvaalas küsisin infost, et kus ma siin teoreetiliselt magada saaksin. Ei teadnud temagi mitte midagi ja ma läksin turvaalast välja, tagasi sinna, kust tulin. Tahtsin küsida, et kas 18h jooksul mul mitte mingit võimalust ei teki puhkealale pääseda. „Ei, kõik on täis“, oli kogu vastus. Pidin küsima, kas te ei saa mulle anda või te ei taha mulle anda. Ei midagi konkreetset ma vastuseks ei saanud. Olin võtnud teistsuguse hoiaku juba alates esimestest halbadest märkidest türklaste osas. Mul puudus igasugune isu minna Istanbuli avastama, kuna väljas sadas vihma ja olin väsinud. Käisin otsisin ise kohta, kus reisijad tavaliselt pikali viskavad. Altkorruselt leidsin ruumi, sildiga Mešit vms, kus oli vaip, inimesed horisontaalasendis ning ka jalgade pesemise võimalus. Läksin sinna, ise rahul. Küsisin ühe mehe käest, et kas see on puhkeala. Tema ütles, et räägib väga halvasti inglise keelt. Panin käed kokku ja tõin  kõrva äärde, küsides: „sleeping room“? Tema pani käed kokku ja tõi nina ette: „No, pray, pray“. Selge pilt, see oli palvetamisruum. Lasin sealt jalga
Väravatealast leidsin aga traditsioonilised ootealad kaheste pinkidega. Mulle sobis. Viskasin sinna pikali ja südaööks oli minusuguseid juba väga palju. Hea meel oli hommikul ärgata, kui lennuni oli jäänud vaid mõned tunnid.
Tallinnasse jõudsin 14.40. Lõpuks kodus. Tunne oli ärev. 7 kuud oli möödunud lahkumisest. Enamus minu ootustest sai täidetud, mõni ületatudki. Nüüd ootavad mind kohtumised pere ja sõpradega ning seejärel eneseteostamise ning uue perioodi algus. Aeg avada uus ja lootusrikas peatükk!
  


Empire State Building
Central  Park


Statue Of Liberty


Times Square











Kodu

Teisipäev, 29. aprill 2014

Laupäev, 26. aprill 2014

Pühapäev, 6. aprill 2014

Laupäev, 22. märts 2014

Pühapäev, 9. märts 2014

Neljapäev, 20. veebruar 2014

Neljapäev, 13. veebruar 2014

Neljapäev, 6. veebruar 2014

22) Kultuurišokk ehk teekond põllult kõrgtsivilisatsiooni

Viimaste nädalate suur ootus ja ärevus, Sydney, on teoks saanud. Me oleme kohal. Võttis aega, aga me oleme kohal.
Viimane nädal põllul möödus rohimise saatel. 23. jaanuaril läks Peter Inglismaale äriasjus. Tuli välja, et tal on ka seal ettevõte, koos vennaga. Muidugi täiesti teises teenindussfääris, kuna Inglismaa ju arbuusikasvatamist ei kannata. Ma küsisin küll, kas tegu on arbuusidega, kuna ei suutnud teda näiteks pangaduse alal ette kujutada. Pank aga neil seal just ongi.
Enne minekut kutsus ta meid pubisse. Selleks õhtuks, kuhu minek oli plaanitud, oli paar töökaaslast ka tahtnud temaga enne lahkumist kokku saada ja seega kutsus Peter nemad ka sinna. Lõpuks, kui pubisse jõudsime, oli meid kokku 12. Olime ainukesed mittekohalikud, aga me tundsime ennast seal väga hästi. Palju tänu Peterile, kes võttis pidevalt üles teemasid meist kahest. Õhtu lõpuks oli organiseeritud meie tagasitulekuks 2 võistlust: minu sprint Garryga ja Rasmuse jalgpallimatš Peteri töökaaslase võistkonna vastu. Keegi küsis murelikult, kas Rasmus üksi ikka saab hakkama. Peter ütles: „ta on Eestit esindanud“ ..mille peale kõik mõistvalt naerma hakkasid.
Teine lahkumispidu oli kodus Liisa, Mario ja Coliniga. Ametlikult tähistasime me Rasmuse 20ndat sünnipäeva. Sõime, jõime ja mängisime mänge. Mõlemaid eelpoolnimetatuid üritusi nautisin ma tohutult...öeldes seda ilma ühegi formaalse viisakusavalduseta.




















Teisipäeval, 28. jaanuaril hakkasime sõitma. Auto oli tolmukihist puhastatud, vedelikud kontrollitud ja pagaasnik täis laetud. Kahjuks ei saanud me reisiks konditsioneeri korda. Käisime professionaali juures, kes tuvastas gaasilekke kohas, kus remont võtaks 300-500 dollarit. See on ¼ meie auto hinnast, seega paraku pidime tõdema, et külm õhk jääb vaid meie ilusaks unistuseks. Sellest hoolimata hakkasime teisipäeval rõõmsalt Sydney poole liikuma. 1350km oli planeeritud 2-3 päeva peale. Kogu ajagraafik läks muutmisele, kui jõudsime Gold Coastile. Surfers Paradise on Gold Coasti linnaosa, mis on tuntud üle Austraalia kui üks parimaid puhkekohti. Gold Coast on suur linn üle 600 000 elanikuga. Surfers Paradise on puhas turismipiirkond. Käisime esimesel päeval seal ringi ja meile pakuti tänava peal müügiks vouchereid üritusele, mis annab 2 päeva tasuta sissepääsud klubidesse ja pubidesse ning tegevused on planeeritud ühiselt kõigile 200-le voucheriomanikule. Siis tahtiski Rasmus jääda Gold Coastile paariks päevaks ning pärast mõningast mõtlemist olin minagi nõus aja maha võtma. Otsustasime, et nüüd võiks lubada endale midagi paremat kui odav seljakotirändurite hostel, jagades tuba mitme inimesega. Kuna kõik ja ma mõtlen kõik meid ümbritsevad kõrghooned olid hotellid, siis läksime uurima hindu. Üllatus oli positiivne, kahes kohas oli hind umbes 55$/nägu öö eest. Võtsime 2 ööd, hotellituba oli ilus ja vaade 13. korruselt linnale ja ookeanile. Kahel päeval ja õhtul liikusime linnas ringi, meiega liitus ka Eskel. Tema ja Nele olid pärast Bundabergis resideerumist siia elama asunud.












Hotellis




Arbuusifarmi tööline võib ikka ühtteist lubada endale





























Kaks päeva hiljem ja veidi vaesemana jätkasime teekonda. Nüüd oli vaja kaotatud aeg tagasi teha ja põhirõhk oli sõitmisel – jäänud oli umbes 900km. Pärast tuima sõitmist päeval, kujunes õhtu nauditavaks. Sõitsime mööda inimtühja teed mägedesse ühe majaka poole, lootuses näha Austraalia loodust täies hiilguses. Tulemus oli ekslemist väärt.
Õhtupimeduses teekonda jätkates hakkas kella 11pm paiku mul uni tekkima ning tanklapausiturgutus polnud enam nii efektiivne. Seetõttu keerasime südaöö paiku maantee kõrval olevasse puhkealale ja magasime esimest korda autos. See rännumehe tunne oli kuidagi nii õnnelikukstegev ja magamiskoht autos tundus nagu kingitus. Samamoodi oli ärgates sees mingi eriline tunne, kui astusid autost välja ja sulle avanes vaade suurele puhkeplatsile metsa ääres, maantee, hommikuhämarus ning rekkad, mis samuti varsti jälle teele asuma pidid.
Kell 6 hakkasime edasi liikuma. Jäänud oli paarsada kilomeetrit. Sydney vahele jäi veel Newcastle, millest sõitsime kõrvalt mööda. Ning siis, vist kella 9 paiku, jõudsime Sydneysse. Suured tornid avanesid sisse sõites. Meil puudus kohale jõudes igasugune plaan ja seega lihtsalt otsustasime esialgu linna sisse sõita, seal peatuda ja plaani pidama hakata. Mõte hea, teostus kehv. Linn sõna otseses mõttes neelas meid alla. See lihtsalt viis sind vooluga kaasa. Sattusime täiesti kesklinna. Liiklus oli üsna kohutav, autod üksteise otsas kinni ja rida vahetada peaaegu võimatu. Peatumine – välistatud. Polnud mitte ühtegi vaba parkimiskohta. Nii me liikusime mööda voolu kuni äkitselt avastasime, et oleme teel maaalusesse parklasse. Mõnes mõttes hea, saab 3 korda rahulikult sisse ja välja hingata ja mingi marsruut gps-i sisestada. Mõnes mõttes aga halb: parkimine oli 9 dollarit tund. Taganemistee puudus. Sõitsime sisse, viidad olid segased ja ühel hetkel olime järjekorras, kus ainult peened autod ja mille juhid lasid lihtsalt sõidukitest jalga ning parkijad istusid sisse. Kui meie oma tagasihoidliku Holdeniga sinna jõudsime, andsime viisakalt teada, et oleme maalt, eksinud ja autot ilma võitluseta käest ei anna. Meid juhatati ilusti tagasiteele ja parkisime auto korraks teise kohta, et hoones tualetis ära käia. Oli liiga suur risk minna täis põiega tagasi Sydney liikluskeerisesse, kuna selles linnas puudub võimalus kiire peatus teha ja põõsa taha pissile minna.
Isegi wc asukoha sildid olid nii segased, et tundus nagu siin linnas peabki mängima neid orienteerumismänge. Lõpuks leidsime ja tagasi parklasse jõudes lõime gps-i sisse Bondi beach ehk koht, mida me teadsime ja mis oli vaja üle vaadata. Kõige populaarsem rand Sydneys aga ei tahtnud meid taas vastu võtta, kuna parkimiskohta me ei suutnud kohe leida. Ainuke vabade kohtadega parkimisplats oli 6 dollarilise tunnihinnaga ja seetõttu me läksime tänavate vahele kohta otsima. Siis me sõitsime ja sõitsime, tänavast tänavasse kuni mitu kilomeetrit kaugemal leidsime ühe augu, kuhu oma auto sättida. Muidugi oli tegu tasulise parkimisega, aga meie jäime lootma heale õnnele ja suundusime randa. Eesmärk polnud ujuma minna, vaid otsida internetiühendust. Pidimegi kõndima tagasi Bondi randa, et ühendus leida. Ühe arvuti aku oli juba tühi ja teine varsti suremas. Olime kodutud ja vaja oli kiiremas korras plaani. Võtsin ette need korterikuulutused, mis mul olid välja vaadatud. Helistasin, saatsin sõnumeid mitmesse kohta, vastuseid aga mõni üksik. Käisime vaatamas ühte kohta. See nägi väga halb välja ning polnud kohe saadavalgi. Järgnevalt otsisime raamatukogu aadressi ja sõitsime sinna. Käisime jälle välja korraliku parkimistasu, aga vähemalt saime oma elektroonikat laadima hakata ja elukohta edasi otsida. Sealt lahkudes jäi ainsaks lootuseks kesklinnas olev korter, mida vaatama läksime. Paraku polnud taas kõige parem ja vabanes samuti alles kahe päeva pärast. Mis edasi? Õhtu oli kätte jõudnud ja vaja oli kuskile magama saada. Olime nõus hotelli võtma, aga linnas liikudes ei näinud me majutuskohti üldse. Proovisime gps-i abi, mis otsis meile välja hotelli, kuhu sõitsimegi mitu kilomeetrit. Selgus, et tegu oli vanadekoduga.
Nii jätkuski meie ülejäänud õhtu. Iga hotell, mida gps näitas, oli kas väike, kallis või polnud üldse hotell. Tüüpiline stiil oli väike maja, kus all oli baar ning üleval umbes 6 akent. Küsides majutust, selgus mõnes kohas, et majutust üldse ei pakutagi. Kõndisime ka niisama linnas ringi, aga hotellid puudusid. See oli nagu öö ja päev Gold Coastiga. Viimase lootusena näitas gps karavanparki, mis oli 10km kesklinnast. Sõitsime kohale. Selgus, et kontor oli selleks päevaks juba suletud. Üks sakslanna soovitas auto parkida puhkealale ja hommikul 35 dollarit maksta. Tundus täiesti samaväärne sellega, kui parkida auto lihtsalt tänava äärde ja seal magada, autos siis ma mõtlen. Nii tegimegi ühes hämaramas tänavas, kuigi selline tegevus pole Austraalias lubatud. Nii see kriminaalne tee alguse saabki ...järgmiseks plaanime poodi vargile minna.

Hommik hakkas aga sama targalt. Ainuke plaan oli jälle raamatukokku sõita, et kõikvõimsa interneti abil elu Sydneys käima saada. Sinna me suundusimegi. Taas saatsin mitmeid sõnumeid. Ainsana jäi sõelale pakkumine elukoht töö eest. Seal taheti CV-sid, aga polnud kohtagi märgitud, kuhu saata. Mõtlesin, et see nagunii on mingi jama, aga kuna midagi kaotada pole, siis panin kaks sõna teele, küsides kuhu CV-d saata. Vastus tuli kiirelt ja panin failid teele. Helistas üks aktsendiga mees, kelle nimi Yair Bartov. Pakkumine järgnev: 2 nädalat elame hotellis ning pärast seda 2-5 päeva teeme selle eest 20h tööd, pärast mida on ehk võimalus ka raha eest edasi töötada. Tegu oli hotellimööbli kolimisega. Ta andis meile hotelli aadressi, et saaksime toad üle vaadata ja sobivuse korral tagasi helistada. Käisime kohal, hotell oli ajutiselt tehtud kolledži ühikasse. Vana ajalooline maja. Administraatorid olid meeldivad ja toad täiesti kõlbulikud. Majas puudus küll kööginurk, kus süüa teha, aga vähemalt olid külmkapid. Otsustasime, et võtame selle pakkumise. Edasi oli vaja meie andmeid ja sissemakseid. Viimase puhul olime natuke kahtlevad, kuna Austraalias on palju pettusi, pakkudes tööd või elukohta kiire sissemakse eest, ohvriteks just rändurid. Rääkisin telefonis sellest tööandjale, uurides võimalusi asi turvalisemaks muuta. Tema ettepanek oli maksta raha otse hotelli. Selgus, et tegu ongi hotelli omanikuga. Tundsime, et tehing on turvaline ja vormistasime paberid ära. Õhtuks saime sisse, mõlemad oma toa suure voodiga.

Kuigi algus on jätnud loodetust kesisema tunde sisse, pean andma Sydneyle võimaluse. Auto peitsime linna ära ja seda raharöövlit niipea puutuda ei taha. Auto tasuta peitmine Sydneysse oli üks keerulisemaid ülesandeid. Kuigi algus on olnud raske ja äärmiselt kulukas, püüame anda oma parima, et mitte pea norus tagasi maale suunduda. Alistumine ei ole valik J



Sunset Beach











Coffs Harbour











Mina lainete vahel (või all)











Cape Byron

































Oota korra, taust pole valmis


ja siin nad on - päris kängurud


















Pildid Sydneyst tulevad järgmise postitusega.

Esmaspäev, 13. jaanuar 2014

21) Töömaraton

Pärast töövaest pühadeaega läks käima suuremat sorti tööraiumine. See algas 3. jaanuari reedel, kui Peter küsis pärast tööpäeva, et kas me oleksime huvitatud töötamisest ka nädalavahetusel. Ütlesin, et selleks me siia tulimegi ja kui võimalus on, töötaksime sel nädalavahetusel küll.
Istutamisel oli paus ja hakkasime arbuusidest tühjaks korjatud põlde puhastama ehk tegema protsessi kõige viimast osa. Pärast seda, kui vagude peal olev plastik-kile oli masinaga üles võetud, oli meie töö tõmmata mulla alt välja voolikud ehk T-teibid, mis jooksevad mööda vagu ja niisutavad pinda. Pidime need maa peale tõmbama, et pärast saaks tulla Ian ja need masina abil kokku rullida taaskasutamiseks. Pärast voolikurallit käisime põllu uuesti üle ja korjasime ära kõik plastikutükid, mis põllule olid jäänud rullimisest. See nägi välja umbes nagu „teeme ära“ kampaaniga ja oli minu jaoks kõige ebameeldivam töö, kuna see ajas uimaseks ja kummardama pidi palju. Esimesel päeval käisime läbi 2 ja pool põldu ja siinsed põllud pole mingid poisikesed, viimane neist oli 450m pikk ja sellise pikkusega vagusid 78. Arvutasime: päevas kõndisime põldudel maha umbes 20km. Nii kolm ja pool päeva. Füüsiliselt tõmbas kõige rohkem läbi voolikute tõmbamine, aga see oli parem kui prügi korjamine. Peteril on umbes 30 põldu ja lisaks sain teada, et ta toodab ka suhkrut 14000 tonni aastas. Seega lisaks arbuusipõldudele on tema omad ka need suhkrurood, mis iga arbuusipõllu kõrval vohavad.. Kolm ja pool päeva ja 70km on põhjus, miks nimetan seda perioodi töömaratoniks. Tarbitava vee kogused kasvasid märgatavalt. Istutamise ajal jõime kahepeale ära ehk vaevalt 2 liitrit vett, põldude puhastamise perioodi teiseks päevaks viskasime auto peale 14 liitrit...igaks juhuks. Õhtuks oli see joodud. Tegime iga päev umbes 11 tundi tööd ja palganädala lõpuks saime kokku 75h ja 5 villi ühe jala varvastel. Kõik tasus aga vaeva ja tunne oli hea. Kui poleks olnud, saanuksime kohe tunde vähemaks või vabu päevi. Peter annab meile võimaluse teha palju tööd, meie otsustada on, kui palju me tahame ja suudame seda teha. Teame, et pärast pühi oli kiire aeg, sest ta mainis seda. Mitmed töötajaid oli veel puhkamas ja ise töötas ta ühel päeval 18h.














Mis saab meist aga edasi? Arbuusitööd pidi olema 3 nädalat, nüüd algab juba viies nädal. Selle üle on ainult hea meel, aga samal ajal on tulnud jätkata ka plaanide tegemist tulevikuks. Päris alguses kirjutasin, et pärast farmi tahan ära kogeda ka linnaelu. Selleks oleme valinud kõige suurema ampsu ehk Sydney. See tähendab 1200km autosõitu jaanuari keskpaigas.
Ühel päeval aga ütles Peter, et märtsis hakatakse jälle arbuuse korjama ja ta tahab meid siia tagasi. Rääkisin talle linnaplaanidest ja ta alustas väikestsorti veenmiskampaaniat. Rääkis talle omase muigega, et pole mõtet, linnas on elu kallis ja tema juures teenin ma oma ettevõtteplaanideks vajaliku raha kokku. Seega tema on veendunud, et ainõige valik oleks töötada ikka tema juures kevadel. Lubasin asja üle tõsiselt mõelda, lisades, et meile väga meeldib siin töökeskkonnas töötada ja seega on pakkumine ahvatlev. Järgnevatel päevadel oli lõbus kuulata, kuidas ta teistele töötajatele meie juuresolekul teatas, et kuule kas sa tead, et need poisid tulevad kevadel tagasi korjama, neist saavad meie staarkorjajad. Kui Peterile mingi teema meelmööda on, siis võib ta sellest kaua kinni hoida, tehes iga päev sellest juttu talle omapärase huumoriga. Kunagi alguses rääkisime, et Eestis on väga ilusad naised. Ka seda rääkis ta töötajatele: „Need poisid on Eestist, kas sa teadsid, et Eestis on kõige ilusamad naised“? Viimase istutamise ajal kõndis ta mõnda aega meie traktori taga ja tahtis mulle ja teisele töötajale Garryle korraldada sprindivõistlust põllu peal. Garry on lahe tüüp, kõva spordimees ja vabatahtlik vetelpäästja. Peteri huumorimeel mulle meeldib, kuna tema naljad pole kunagi pingeliselt välja kangutatud ega labased. Ta suudab hoida ühel hetkel ülemuse rolli nii, et kõik kuulavad austusega ning teisel hetkel sattuda tsooni, kus ta võib ajada suust välja igasugust jama nii, et kõik teised tema ümber naeravad, aga ta ise teeb seda kerge muigega. Minu jaoks on huumor kordades nauditavam, kui esitaja ise väga kaasa ei naera. Minu vanaisa suutis teha maailma parimaid nalju, olles ise täiesti tõsine. See ei lähe mul kunagi meelest.

Tänaseks oleme otsustanud, et kui just midagi väga erilist linnas meie peale ei lange, paneme asjad kokku ja sõidame märtsis siia tagasi ja korjame 5 või 6 nädalat arbuuse, pärast mida on aeg minul kodu poole liikuma hakata, püüdes täita tee peal veel ühte unistust, millest saab ehk varsti kirjutada. Sydney’t jääb aga seetõttu meil umbes poolteist kuud, mille peamine eesmärk saab nüüdsest olema mitte palju raha kaotada ja leida tööotsi nii palju kui õnnestub.  

Praeguseks hetkeks oleme kogenud enamikku arbuusifarmi töötsüklitest. Näinud pole me põllu ettevalmistust, kus teibid, veetorud ja plastik maha pannakse. Istutanud oleme kõik põllud, mida kevadel korjama hakatakse. Töömaratoni viimastel päevadel jõudsime ka oma esimesi põlde rohida. Arbuuse korjanud oleme 5 päeva. Korjamisjärgseid põlde oleme puhastanud 4 päeva. Kui rohimisega tegelesime, sain mina käia ka plastiku ülesrullimisel. Istusin traktori taga korjaja küljes olevas „kabinetis“ ja liigutasin kangi, mis reguleeris rulliku kiirust.

Minu uues kabinetis oli nahktool, isiklik raadio
ja ventilaator  - kõlab nagu ametikõrgendus!



Töömaratoni viimaseks päevaks oli vist 10-nes päev ja reedel töölt lahkudes helistas ülemus ning küsis, et mis arvate, kui läheks lõbutseks nädalavahetusel skuutriga? Vabade päevade ootus sai uued mõõtmed. 
Ja nii see juhtuski, et pühapäeval läksime kolmekesi Elliott Headsi randa, sõitsime skuutriga mitu tundi ning õhtul tegime garaažis mõned õlled ja rääkisime elust. 
Täna hakkas uus ja viimane töönädal enne suurt elukorralduse muutust.