Pärast töövaest pühadeaega läks käima suuremat sorti
tööraiumine. See algas 3. jaanuari reedel, kui Peter küsis pärast tööpäeva, et
kas me oleksime huvitatud töötamisest ka nädalavahetusel. Ütlesin, et selleks
me siia tulimegi ja kui võimalus on, töötaksime sel nädalavahetusel küll.
Istutamisel oli paus ja hakkasime arbuusidest tühjaks korjatud põlde puhastama
ehk tegema protsessi kõige viimast osa. Pärast seda, kui vagude peal olev
plastik-kile oli masinaga üles võetud, oli meie töö tõmmata mulla alt välja voolikud
ehk T-teibid, mis jooksevad mööda vagu ja niisutavad pinda. Pidime need maa
peale tõmbama, et pärast saaks tulla Ian ja need masina abil kokku rullida taaskasutamiseks. Pärast voolikurallit käisime põllu uuesti üle ja korjasime ära
kõik plastikutükid, mis põllule olid jäänud rullimisest. See nägi välja umbes nagu „teeme
ära“ kampaaniga ja oli minu jaoks kõige ebameeldivam töö, kuna see ajas
uimaseks ja kummardama pidi palju. Esimesel päeval käisime läbi 2 ja pool põldu
ja siinsed põllud pole mingid poisikesed, viimane neist oli 450m pikk ja sellise
pikkusega vagusid 78. Arvutasime: päevas kõndisime põldudel maha umbes 20km.
Nii kolm ja pool päeva. Füüsiliselt tõmbas kõige rohkem läbi voolikute
tõmbamine, aga see oli parem kui prügi korjamine. Peteril on umbes 30 põldu ja
lisaks sain teada, et ta toodab ka suhkrut 14000 tonni aastas.
Seega lisaks arbuusipõldudele on tema omad ka need suhkrurood, mis iga arbuusipõllu kõrval vohavad.. Kolm ja pool
päeva ja 70km on põhjus, miks nimetan seda perioodi töömaratoniks. Tarbitava vee kogused
kasvasid märgatavalt. Istutamise ajal jõime kahepeale ära ehk vaevalt 2 liitrit vett,
põldude puhastamise perioodi teiseks päevaks viskasime auto peale 14 liitrit...igaks juhuks. Õhtuks oli see joodud. Tegime iga päev umbes 11 tundi tööd
ja palganädala lõpuks saime kokku 75h ja 5 villi ühe jala varvastel. Kõik tasus
aga vaeva ja tunne oli hea. Kui poleks olnud, saanuksime kohe tunde vähemaks või vabu
päevi. Peter annab meile võimaluse teha palju tööd, meie otsustada on, kui palju me tahame ja suudame seda teha. Teame, et pärast pühi oli kiire aeg, sest ta
mainis seda. Mitmed töötajaid oli veel puhkamas ja ise töötas ta ühel päeval
18h.
Mis saab meist aga edasi? Arbuusitööd pidi olema 3 nädalat, nüüd algab juba viies nädal. Selle üle on ainult hea meel, aga samal ajal
on tulnud jätkata ka plaanide tegemist tulevikuks. Päris alguses kirjutasin, et
pärast farmi tahan ära kogeda ka linnaelu. Selleks oleme valinud kõige suurema
ampsu ehk Sydney. See tähendab 1200km autosõitu jaanuari keskpaigas.
Ühel päeval aga ütles Peter, et märtsis hakatakse jälle
arbuuse korjama ja ta tahab meid siia tagasi. Rääkisin talle linnaplaanidest ja ta
alustas väikestsorti veenmiskampaaniat. Rääkis talle omase muigega, et pole mõtet, linnas
on elu kallis ja tema juures teenin ma oma ettevõtteplaanideks vajaliku raha
kokku. Seega tema on veendunud, et ainõige valik oleks töötada ikka tema juures kevadel. Lubasin asja
üle tõsiselt mõelda, lisades, et meile väga meeldib siin töökeskkonnas töötada
ja seega on pakkumine ahvatlev. Järgnevatel päevadel oli lõbus kuulata, kuidas
ta teistele töötajatele meie juuresolekul teatas, et kuule kas sa tead, et need
poisid tulevad kevadel tagasi korjama, neist saavad meie staarkorjajad. Kui
Peterile mingi teema meelmööda on, siis võib ta sellest kaua kinni hoida, tehes
iga päev sellest juttu talle omapärase huumoriga. Kunagi alguses rääkisime, et
Eestis on väga ilusad naised. Ka seda rääkis ta töötajatele: „Need poisid on
Eestist, kas sa teadsid, et Eestis on kõige ilusamad naised“? Viimase
istutamise ajal kõndis ta mõnda aega meie traktori taga ja tahtis mulle ja
teisele töötajale Garryle korraldada sprindivõistlust põllu peal. Garry on lahe
tüüp, kõva spordimees ja vabatahtlik vetelpäästja. Peteri huumorimeel mulle meeldib,
kuna tema naljad pole kunagi pingeliselt välja kangutatud ega labased. Ta
suudab hoida ühel hetkel ülemuse rolli nii, et kõik kuulavad austusega ning
teisel hetkel sattuda tsooni, kus ta võib ajada suust välja igasugust jama nii,
et kõik teised tema ümber naeravad, aga ta ise teeb seda kerge muigega. Minu
jaoks on huumor kordades nauditavam, kui esitaja ise väga kaasa ei naera. Minu
vanaisa suutis teha maailma parimaid nalju, olles ise täiesti tõsine. See ei
lähe mul kunagi meelest.
Tänaseks oleme otsustanud, et kui just midagi väga erilist
linnas meie peale ei lange, paneme asjad kokku ja sõidame märtsis siia tagasi
ja korjame 5 või 6 nädalat arbuuse, pärast mida on aeg minul kodu poole liikuma
hakata, püüdes täita tee peal veel ühte unistust, millest saab ehk varsti
kirjutada. Sydney’t jääb aga seetõttu meil umbes poolteist kuud, mille peamine
eesmärk saab nüüdsest olema mitte palju raha kaotada ja leida tööotsi nii palju
kui õnnestub.
Praeguseks hetkeks oleme kogenud enamikku arbuusifarmi töötsüklitest.
Näinud pole me põllu ettevalmistust, kus teibid, veetorud ja plastik maha
pannakse. Istutanud oleme kõik põllud, mida kevadel korjama hakatakse.
Töömaratoni viimastel päevadel jõudsime ka oma esimesi põlde rohida. Arbuuse
korjanud oleme 5 päeva. Korjamisjärgseid põlde oleme puhastanud 4 päeva. Kui
rohimisega tegelesime, sain mina käia ka plastiku ülesrullimisel. Istusin
traktori taga korjaja küljes olevas „kabinetis“ ja liigutasin kangi, mis
reguleeris rulliku kiirust.
Minu uues kabinetis oli nahktool, isiklik raadio ja ventilaator - kõlab nagu ametikõrgendus! |
Töömaratoni viimaseks päevaks oli vist 10-nes päev ja reedel töölt
lahkudes helistas ülemus ning küsis, et mis arvate, kui läheks lõbutseks
nädalavahetusel skuutriga? Vabade päevade ootus sai uued mõõtmed.
Ja nii see juhtuski, et pühapäeval läksime kolmekesi Elliott
Headsi randa, sõitsime skuutriga mitu tundi ning õhtul tegime garaažis mõned
õlled ja rääkisime elust.
Täna hakkas uus ja viimane töönädal enne suurt elukorralduse muutust.
Sa oled ennast aborigeeniks päevitanud:)
VastaKustutaPäris nii ei ole :) Kui sa mõtled esimest pilti, siis tegemist on vaese mehe spraypäevitusega ehk puhta mullatolmuga.
VastaKustuta