See juhtus ühel kuumal suvepäeval, kui äkitselt ilmusid linnatänavatele jõuluehted. Väljas oli palavust umbes 30 Celsiust ja november oli alanud. Pärast mõnepäevast vaatlust ilmnes, et tegemist ei olnud ei juhuse ega eksitusega ja ka poed täitusid jõudumööda jõulukaubaga. Selgus, et Austraalia tõsimeeli kavatseb siin palmide vahel jõule pidama hakata.
Kuigi eestlasele ei mahu pähe, kuidas toimuvad jõulud ilma lume ja külmata, ei ole Austraalia jõulud kohalikele vähemtähtsamad. Siinne ettevalmistus, traditsioonid ja rõõm on minu pilgu läbi isegi suuremad. Juba novembri algusest oli ettevalmistusi näha ja novembri lõpus oli vanker tõeliselt käima lükatud. Sellest ajast hakkas ka jõuluvana nädalas paar korda kaubamajas higistamas käima ja palju rahvast ootas järjekorras, et temaga pildile saada. Meil aga ei tahtnud jõulutunne kuidagi tekkima hakata. Kui jõuluõhtuni oli paar päeva, polnud tunne ikka saabunud. Lootus aga oli, sest meid oli kutsutud eestlaste juurde jõulusöögile. 25ndal oli oodata suurt kõhu täisparkimist. 24ndal olime taas arbuusitaimi istutamas. 10,5h traktori taga pingi peal monotoonset liigutust tehes on jätnud ka ööseks sama filmilindi käima. Silmi sulgedes jooksevad taimed mõnda aega eest läbi. Vahelduseks pole aga tegemist eriti füüsilise tööga ja Rasmus ütles ka, et põhimõtteliselt oleme me nüüd ju Austraalias kontoritöö ka ära proovinud. Meie kabinetis on 3 tooli: mina istun üksinda taga ja panen taimedele mulda peale. Minu peenem ametinimetus on dirtman. Ees aga istuvad tublimad õpilased kui mitte öelda nohikud: Rasmus ja Ian. Nemad panevad taimi aukudesse. Vahel on lõbus eesistujat kiusata. Paraku on sunnitud Rasmus minu ees istuma. Meie kolmas kontorikaaslane on Ian, kes on 41-aastane kohalik mees ja kelle töökohad on vist kogu tema elu olnud ainult farmides. Ian on jälle väga omapärane tüüp (nagu neid siin vähe oleks). Tema jutt on tihti ümber augu, aga need pole meie taimeaugud. Teiseks ei meeldi talle üldse jõulud. Tema jõuluõhtu pidi alati algama kanepiga ja siis kiirelt tuttu. Ma küsisin, kas ma võin teda Grinchiks kutsuda, kuna ta on sama pahur jõulude peale. Nii saigi talle uus hüüdnimi. Ianiga on üldiselt lõbus ja ta on väga sõbralik. Rasmus ütles, et tal tuleb alati naer peale, kui Ian naistest hakkab rääkima. Piisab kui raadiost tuleb mõni naishääl, keda ta teab, ning juba ta jagabki meiega arvamust. Ükskord kirjeldas ta oma kasutütart ja üks võrdlus oli nii naljakas, et Rasmus purskas naerma. Siis hakkasin mina naerma ainuüksi selle naeru peale ja siis oli Ian nii rahul, et naersime kõik...ainult traktorijuht oli vait. Sellel 24nda õhtul lõpetasime töö kell 5. Helistas Raido: „Kus olete“? Ütlesin, et tööl ja et sõidame koju. Mõtlesin, et tahab homsest jõuluõhtust rääkida. Siis selgus, et see homne polegi enam nii homne, vaid on täna. Nad olid otsustanud päeva varasemaks tuua, aga kuna meie seal ei ela, siis juhtus, et jäime kogemata sellest informatsioonist ilma. Arutasime jõuluõhtust küll, aga mõlemad osapooled ernevatest päevadest. Õnneks polnud sellest suurt midagi, pidime lihtsalt plaanid ümber tegema ja koju ainult pesema ja riideid vahetama minema. Meil oli jõulukingitus tehtud ka ülemusele ja seega otsustasime, et selle viime ära mööda sõites. Meil oli suur šokolaad, üks paljudest, mis Rasmusele Eestist saadeti. Eelneval päeval olime aga leidnud juhuslikult ühe asja juurde. Rasmus nägi poes riiuli vahel karpi kirjaga „Coolest Boss“ ja seal oli sees kruus sama kirjaga. See tundus nii ideaalne ja kohe oli selge, et selle ostame juurde. Saime kingituse jätta talle ukse ette. Hiljem saime talt sõnumi, et valas just oma uude kruusi esimese kohvi ja et keegi pole sellist üllatust talle varem teinud. Tänas töö eest ja hindas meie sõprust. See sõnum läks meile väga korda.
Kui jõuluõhtule jõudsime, oli rahvas juba lauas. Laud oli vägev. Seal oli praadi, ehtsat Eesti kartulisalatit, suupisteid ja hiljem ka 2 torti. Istusime lauda ja iga ampsuga tuli jõulutunnet rohkem sisse. Ka glögi tegi selles osas head tööd.
Lisaks juba kolmele tuttavale eestlasele Raidole, Kristiinale ja Joonasele, olid seal ka Eskel ja Nele. Nemad on oma noore elu jooksul palju rännanud. Eskel oli käinud vist 35-s riigis. Huvitavad inimesed. Ja et mitte unustada välismaalasi, siis meiega olid ka poiss Itaaliast ja neiu Aasiast. Pärast armutut söömistuuri ja kinkide vahetust läksime õue istuma ja meid külastas jõuluopossum. Minu jaoks oli esimene kord opossumit näha ja oli üllatav, kui julgelt ta meie juurde tuli.
Nende jõulude teemaks oligi Austraalia fauna, sest pärast seda, kui rääkisime jõuluõhtul teistele, kuidas me oma rannas 100-kilost kilpkonna nägime, pakkus Eskel välja, et tulevad järgmisel õhtul meie juurde ja ehk õnnestub neil ka näha. Mõeldud-tehtud. Kell 10 õhtul tulid kõik sinna ja istusime rannas. Eskel rääkis, et siin lähedal rannas korraldatakse kilpkonnavaatlusi raha eest, kus kuni 300 inimest jookseb pärast kilpkonna saabumist kokku ja üritavad kõik teda siis vaadata ja pildistada. Kuna meie võimalus on palju ehedam, siis lootsin, et ka täna ehk õnnestub kilpkonna näha ja loodetavasti natuke rohkem. Eelmine kord, kui Rasmusega rannas tuiasime, jooksis ta meie eest ära. Jah, kilpkonn jooksis meie eest ära. Ta oli ju ikkagi 100-kilone elukas. Me mõtlesime, et siin jalutavad sellised väiksed, et võtad kätte ja teed pai, aga ei. See tunne ei lähe kunagi meelest, kui me seda suurt kogu esimest korda nägime.
Niisiis olime istunud rannas juba tükk aega, kui lõpuks igav hakkas ja plaanisime minna mujale otsima. Mööda rannaliiva liikudes nägime aga jälgi, mis olid nagu ATV-ga tekitatud. Kilpkonn oli saabunud. Koos nendega tulid ka vaatlejad, kes on alati rannas. Tegemist on vabatahtlikega, kes on terve öö valves ja ootavad, millal kilpkonnad munema tulevad. Pärast mõningast ootamist lasti meid lähedale. Kilpkonn oli kaevanud 50 sentimeetrise augu ja taskulambivalguses nägime, kuidas ta järjest mune sinna auku lasi. Kui umbes 20 tükki oli munetud, alustas ta augu kinnikaevamist. Vahepeal olid vabatahtlikud juba jõudnud talle kilbi otsa ronida ja mõõte võtta ning lesta küljes oleva kiibinumbri üles kirjutada. Kogu see süsteem on põhjalik. Vaatlejad omavad andmeid, milline isend on millal ja kui palju munemas käinud ja kõik munad, mis on kas veetõusu või millegi muu tõttu ohtlikusse kohta munetud, kaevatakse välja ja viiakse uude kohta. Kilpkonnad elavad umbes 80 aastat ja ühel hooajal muneb üks isend 100-170 muna. Veest välja tulevad nad ainult öösel.
25. detsembril on Austraalias ehtsad jõulud: kõik on rannas. See jätkub 26ndal, aga siis tehakse traditsiooniliselt ka midagi veel – minnakse poodidesse. 26ndat nimetatakse Boxing Day-ks, mis on püha ja poodides hakkavad suured allahindlused. Lisaks sellele toimuvad spordiüritused, näiteks vastasseis Austraalia ja teiste riikide vahel kriketis. Käisime samuti sel päeval poodides, et sellest pühast osa saada. Lubasime endale paar asja. Siin on aga number, millega Boxing Day lõppes: Austraallased kulutasid esimese päevaga 2,2 miljardit dollarit. Nädala lõpuks eeldatakse 16 miljardit. Ühe nädalaga suudavad Austraallased ära kulutada meie aasta riigieelarve.
Järgmisena ootame aastavahetust, mis tõenäoliselt nii palju Eestis harjunust ei erine. Ainult et meil saabub uus aasta 8h varem. Seetõttu soovin varajaselt mõnusat aastavahetust ning edukat uut aastat!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar