24) Järgmise unistuse suunas – Ameerikasse

Raamat "Pöördepunkt" nüüd müügil Apollos ning Rahva Raamatus

23) Järgmine postitus

Raamat "Pöördepunkt" nüüd müügil Apollos ning Rahva Raamatus

22) Kultuurišokk ehk teekond põllult kõrgtsivilisatsiooni

Viimaste nädalate suur ootus ja ärevus, Sydney, on teoks saanud. Me oleme kohal. Võttis aega, aga me oleme kohal.

Viimane nädal põllul möödus rohimise saatel. 23. jaanuaril läks Peter Inglismaale äriasjus. Tuli välja, et tal on ka seal ettevõte, koos vennaga. Muidugi täiesti teises teenindussfääris, kuna Inglismaa ju arbuusikasvatamist ei kannata. Ma küsisin küll, kas tegu on arbuusidega, kuna ei suutnud teda näiteks pangaduse alal ette kujutada. Pank aga neil seal just ongi.

Enne minekut kutsus ta meid pubisse. Selleks õhtuks, kuhu minek oli plaanitud, oli paar töökaaslast ka tahtnud temaga enne lahkumist kokku saada ja seega kutsus Peter nemad ka sinna. Lõpuks, kui pubisse jõudsime, oli meid kokku 12. Olime ainukesed mittekohalikud, aga me tundsime ennast seal väga hästi. Palju tänu Peterile, kes võttis pidevalt üles teemasid meist kahest. Õhtu lõpuks oli organiseeritud meie tagasitulekuks 2 võistlust: minu sprint Garryga ja Rasmuse jalgpallimatš Peteri töökaaslase võistkonna vastu. Keegi küsis murelikult, kas Rasmus üksi ikka saab hakkama. Peter ütles: „ta on Eestit esindanud“ ..mille peale kõik mõistvalt naerma hakkasid.

Teine lahkumispidu oli kodus Liisa, Mario ja Coliniga. Ametlikult tähistasime me Rasmuse 20ndat sünnipäeva. Sõime, jõime ja mängisime mänge. Mõlemaid eelpoolnimetatuid üritusi nautisin ma tohutult...öeldes seda ilma ühegi formaalse viisakusavalduseta.

Teisipäeval, 28. jaanuaril hakkasime sõitma. Auto oli tolmukihist puhastatud, vedelikud kontrollitud ja pagaasnik täis laetud. Kahjuks ei saanud me reisiks konditsioneeri korda. Käisime professionaali juures, kes tuvastas gaasilekke kohas, kus remont võtaks 300-500 dollarit. See on ¼ meie auto hinnast, seega paraku pidime tõdema, et külm õhk jääb vaid meie ilusaks unistuseks. Sellest hoolimata hakkasime teisipäeval rõõmsalt Sydney poole liikuma. 1350km oli planeeritud 2-3 päeva peale. Kogu ajagraafik läks muutmisele, kui jõudsime Gold Coastile. Surfers Paradise on Gold Coasti linnaosa, mis on tuntud üle Austraalia kui üks parimaid puhkekohti. Gold Coast on suur linn üle 600 000 elanikuga. Surfers Paradise on puhas turismipiirkond. Käisime esimesel päeval seal ringi ja meile pakuti tänava peal müügiks vouchereid üritusele, mis annab 2 päeva tasuta sissepääsud klubidesse ja pubidesse ning tegevused on planeeritud ühiselt kõigile 200-le voucheriomanikule. Siis tahtiski Rasmus jääda Gold Coastile paariks päevaks ning pärast mõningast mõtlemist olin minagi nõus aja maha võtma. Otsustasime, et nüüd võiks lubada endale midagi paremat kui odav seljakotirändurite hostel, jagades tuba mitme inimesega. Kuna kõik ja ma mõtlen kõik meid ümbritsevad kõrghooned olid hotellid, siis läksime uurima hindu. Üllatus oli positiivne, kahes kohas oli hind umbes 55$/nägu öö eest. Võtsime 2 ööd, hotellituba oli ilus ja vaade 13. korruselt linnale ja ookeanile. Kahel päeval ja õhtul liikusime linnas ringi, meiega liitus ka Eskel. Tema ja Nele olid pärast Bundabergis resideerumist siia elama asunud.

Hotellis

Arbuusifarmi tööline võib ikka ühtteist lubada endale

Kaks päeva hiljem ja veidi vaesemana jätkasime teekonda. Nüüd oli vaja kaotatud aeg tagasi teha ja põhirõhk oli sõitmisel – jäänud oli umbes 900km. Pärast tuima sõitmist päeval, kujunes õhtu nauditavaks. Sõitsime mööda inimtühja teed mägedesse ühe majaka poole, lootuses näha Austraalia loodust täies hiilguses. Tulemus oli ekslemist väärt.

Õhtupimeduses teekonda jätkates hakkas kella 11pm paiku mul uni tekkima ning tanklapausiturgutus polnud enam nii efektiivne. Seetõttu keerasime südaöö paiku maantee kõrval olevasse puhkealale ja magasime esimest korda autos. See rännumehe tunne oli kuidagi nii õnnelikukstegev ja magamiskoht autos tundus nagu kingitus. Samamoodi oli ärgates sees mingi eriline tunne, kui astusid autost välja ja sulle avanes vaade suurele puhkeplatsile metsa ääres, maantee, hommikuhämarus ning rekkad, mis samuti varsti jälle teele asuma pidid.

Kell 6 hakkasime edasi liikuma. Jäänud oli paarsada kilomeetrit. Sydney vahele jäi veel Newcastle, millest sõitsime kõrvalt mööda. Ning siis, vist kella 9 paiku, jõudsime Sydneysse. Suured tornid avanesid sisse sõites. Meil puudus kohale jõudes igasugune plaan ja seega lihtsalt otsustasime esialgu linna sisse sõita, seal peatuda ja plaani pidama hakata. Mõte hea, teostus kehv. Linn sõna otseses mõttes neelas meid alla. See lihtsalt viis sind vooluga kaasa. Sattusime täiesti kesklinna. Liiklus oli üsna kohutav, autod üksteise otsas kinni ja rida vahetada peaaegu võimatu. Peatumine – välistatud. Polnud mitte ühtegi vaba parkimiskohta. Nii me liikusime mööda voolu kuni äkitselt avastasime, et oleme teel maaalusesse parklasse. Mõnes mõttes hea, saab 3 korda rahulikult sisse ja välja hingata ja mingi marsruut gps-i sisestada. Mõnes mõttes aga halb: parkimine oli 9 dollarit tund. Taganemistee puudus. Sõitsime sisse, viidad olid segased ja ühel hetkel olime järjekorras, kus ainult peened autod ja mille juhid lasid lihtsalt sõidukitest jalga ning parkijad istusid sisse. Kui meie oma tagasihoidliku Holdeniga sinna jõudsime, andsime viisakalt teada, et oleme maalt, eksinud ja autot ilma võitluseta käest ei anna. Meid juhatati ilusti tagasiteele ja parkisime auto korraks teise kohta, et hoones tualetis ära käia. Oli liiga suur risk minna täis põiega tagasi Sydney liikluskeerisesse, kuna selles linnas puudub võimalus kiire peatus teha ja põõsa taha pissile minna.

Isegi wc asukoha sildid olid nii segased, et tundus nagu siin linnas peabki mängima neid orienteerumismänge. Lõpuks leidsime ja tagasi parklasse jõudes lõime gps-i sisse Bondi beach ehk koht, mida me teadsime ja mis oli vaja üle vaadata. Kõige populaarsem rand Sydneys aga ei tahtnud meid taas vastu võtta, kuna parkimiskohta me ei suutnud kohe leida. Ainuke vabade kohtadega parkimisplats oli 6 dollarilise tunnihinnaga ja seetõttu me läksime tänavate vahele kohta otsima. Siis me sõitsime ja sõitsime, tänavast tänavasse kuni mitu kilomeetrit kaugemal leidsime ühe augu, kuhu oma auto sättida. Muidugi oli tegu tasulise parkimisega, aga meie jäime lootma heale õnnele ja suundusime randa. Eesmärk polnud ujuma minna, vaid otsida internetiühendust. Pidimegi kõndima tagasi Bondi randa, et ühendus leida. Ühe arvuti aku oli juba tühi ja teine varsti suremas. Olime kodutud ja vaja oli kiiremas korras plaani. Võtsin ette need korterikuulutused, mis mul olid välja vaadatud. Helistasin, saatsin sõnumeid mitmesse kohta, vastuseid aga mõni üksik. Käisime vaatamas ühte kohta. See nägi väga halb välja ning polnud kohe saadavalgi. Järgnevalt otsisime raamatukogu aadressi ja sõitsime sinna. Käisime jälle välja korraliku parkimistasu, aga vähemalt saime oma elektroonikat laadima hakata ja elukohta edasi otsida. Sealt lahkudes jäi ainsaks lootuseks kesklinnas olev korter, mida vaatama läksime. Paraku polnud taas kõige parem ja vabanes samuti alles kahe päeva pärast. Mis edasi? Õhtu oli kätte jõudnud ja vaja oli kuskile magama saada. Olime nõus hotelli võtma, aga linnas liikudes ei näinud me majutuskohti üldse. Proovisime gps-i abi, mis otsis meile välja hotelli, kuhu sõitsimegi mitu kilomeetrit. Selgus, et tegu oli vanadekoduga.
Nii jätkuski meie ülejäänud õhtu. Iga hotell, mida gps näitas, oli kas väike, kallis või polnud üldse hotell. Tüüpiline stiil oli väike maja, kus all oli baar ning üleval umbes 6 akent. Küsides majutust, selgus mõnes kohas, et majutust üldse ei pakutagi. Kõndisime ka niisama linnas ringi, aga hotellid puudusid. See oli nagu öö ja päev Gold Coastiga. Viimase lootusena näitas gps karavanparki, mis oli 10km kesklinnast. Sõitsime kohale. Selgus, et kontor oli selleks päevaks juba suletud. Üks sakslanna soovitas auto parkida puhkealale ja hommikul 35 dollarit maksta. Tundus täiesti samaväärne sellega, kui parkida auto lihtsalt tänava äärde ja seal magada, autos siis ma mõtlen. Nii tegimegi ühes hämaramas tänavas, kuigi selline tegevus pole Austraalias lubatud. Nii see kriminaalne tee alguse saabki ...järgmiseks plaanime poodi vargile minna.

Hommik hakkas aga sama targalt. Ainuke plaan oli jälle raamatukokku sõita, et kõikvõimsa interneti abil elu Sydneys käima saada. Sinna me suundusimegi. Taas saatsin mitmeid sõnumeid. Ainsana jäi sõelale pakkumine elukoht töö eest. Seal taheti CV-sid, aga polnud kohtagi märgitud, kuhu saata. Mõtlesin, et see nagunii on mingi jama, aga kuna midagi kaotada pole, siis panin kaks sõna teele, küsides kuhu CV-d saata. Vastus tuli kiirelt ja panin failid teele. Helistas üks aktsendiga mees, kelle nimi Yair Bartov. Pakkumine järgnev: 2 nädalat elame hotellis ning pärast seda 2-5 päeva teeme selle eest 20h tööd, pärast mida on ehk võimalus ka raha eest edasi töötada. Tegu oli hotellimööbli kolimisega. Ta andis meile hotelli aadressi, et saaksime toad üle vaadata ja sobivuse korral tagasi helistada. Käisime kohal, hotell oli ajutiselt tehtud kolledži ühikasse. Vana ajalooline maja. Administraatorid olid meeldivad ja toad täiesti kõlbulikud. Majas puudus küll kööginurk, kus süüa teha, aga vähemalt olid külmkapid. Otsustasime, et võtame selle pakkumise. Edasi oli vaja meie andmeid ja sissemakseid. Viimase puhul olime natuke kahtlevad, kuna Austraalias on palju pettusi, pakkudes tööd või elukohta kiire sissemakse eest, ohvriteks just rändurid. Rääkisin telefonis sellest tööandjale, uurides võimalusi asi turvalisemaks muuta. Tema ettepanek oli maksta raha otse hotelli. Selgus, et tegu ongi hotelli omanikuga. Tundsime, et tehing on turvaline ja vormistasime paberid ära. Õhtuks saime sisse, mõlemad oma toa suure voodiga.

Kuigi algus on jätnud loodetust kesisema tunde sisse, pean andma Sydneyle võimaluse. Auto peitsime linna ära ja seda raharöövlit niipea puutuda ei taha. Auto tasuta peitmine Sydneysse oli üks keerulisemaid ülesandeid. Kuigi algus on olnud raske ja äärmiselt kulukas, püüame anda oma parima, et mitte pea norus tagasi maale suunduda. Alistumine ei ole valik J

Sunset Beach

Coffs Harbour

Mina lainete vahel (või all)

Cape Byron

Oota korra, taust pole valmis

ja siin nad on - päris kängurud

Pildid Sydneyst tulevad järgmise postitusega.

21) Töömaraton

Pärast töövaest pühadeaega läks käima suuremat sorti tööraiumine. See algas 3. jaanuari reedel, kui Peter küsis pärast tööpäeva, et kas me oleksime huvitatud töötamisest ka nädalavahetusel. Ütlesin, et selleks me siia tulimegi ja kui võimalus on, töötaksime sel nädalavahetusel küll.

Istutamisel oli paus ja hakkasime arbuusidest tühjaks korjatud põlde puhastama ehk tegema protsessi kõige viimast osa. Pärast seda, kui vagude peal olev plastik-kile oli masinaga üles võetud, oli meie töö tõmmata mulla alt välja voolikud ehk T-teibid, mis jooksevad mööda vagu ja niisutavad pinda. Pidime need maa peale tõmbama, et pärast saaks tulla Ian ja need masina abil kokku rullida taaskasutamiseks. Pärast voolikurallit käisime põllu uuesti üle ja korjasime ära kõik plastikutükid, mis põllule olid jäänud rullimisest. See nägi välja umbes nagu „teeme ära“ kampaaniga ja oli minu jaoks kõige ebameeldivam töö, kuna see ajas uimaseks ja kummardama pidi palju. Esimesel päeval käisime läbi 2 ja pool põldu ja siinsed põllud pole mingid poisikesed, viimane neist oli 450m pikk ja sellise pikkusega vagusid 78. Arvutasime: päevas kõndisime põldudel maha umbes 20km. Nii kolm ja pool päeva. Füüsiliselt tõmbas kõige rohkem läbi voolikute tõmbamine, aga see oli parem kui prügi korjamine. Peteril on umbes 30 põldu ja lisaks sain teada, et ta toodab ka suhkrut 14000 tonni aastas. Seega lisaks arbuusipõldudele on tema omad ka need suhkrurood, mis iga arbuusipõllu kõrval vohavad.. Kolm ja pool päeva ja 70km on põhjus, miks nimetan seda perioodi töömaratoniks. Tarbitava vee kogused kasvasid märgatavalt. Istutamise ajal jõime kahepeale ära ehk vaevalt 2 liitrit vett, põldude puhastamise perioodi teiseks päevaks viskasime auto peale 14 liitrit...igaks juhuks. Õhtuks oli see joodud. Tegime iga päev umbes 11 tundi tööd ja palganädala lõpuks saime kokku 75h ja 5 villi ühe jala varvastel. Kõik tasus aga vaeva ja tunne oli hea. Kui poleks olnud, saanuksime kohe tunde vähemaks või vabu päevi. Peter annab meile võimaluse teha palju tööd, meie otsustada on, kui palju me tahame ja suudame seda teha. Teame, et pärast pühi oli kiire aeg, sest ta mainis seda. Mitmed töötajaid oli veel puhkamas ja ise töötas ta ühel päeval 18h.

Mis saab meist aga edasi? Arbuusitööd pidi olema 3 nädalat, nüüd algab juba viies nädal. Selle üle on ainult hea meel, aga samal ajal on tulnud jätkata ka plaanide tegemist tulevikuks. Päris alguses kirjutasin, et pärast farmi tahan ära kogeda ka linnaelu. Selleks oleme valinud kõige suurema ampsu ehk Sydney. See tähendab 1200km autosõitu jaanuari keskpaigas.

Ühel päeval aga ütles Peter, et märtsis hakatakse jälle arbuuse korjama ja ta tahab meid siia tagasi. Rääkisin talle linnaplaanidest ja ta alustas väikestsorti veenmiskampaaniat. Rääkis talle omase muigega, et pole mõtet, linnas on elu kallis ja tema juures teenin ma oma ettevõtteplaanideks vajaliku raha kokku. Seega tema on veendunud, et ainõige valik oleks töötada ikka tema juures kevadel. Lubasin asja üle tõsiselt mõelda, lisades, et meile väga meeldib siin töökeskkonnas töötada ja seega on pakkumine ahvatlev. Järgnevatel päevadel oli lõbus kuulata, kuidas ta teistele töötajatele meie juuresolekul teatas, et kuule kas sa tead, et need poisid tulevad kevadel tagasi korjama, neist saavad meie staarkorjajad. Kui Peterile mingi teema meelmööda on, siis võib ta sellest kaua kinni hoida, tehes iga päev sellest juttu talle omapärase huumoriga. Kunagi alguses rääkisime, et Eestis on väga ilusad naised. Ka seda rääkis ta töötajatele: „Need poisid on Eestist, kas sa teadsid, et Eestis on kõige ilusamad naised“? Viimase istutamise ajal kõndis ta mõnda aega meie traktori taga ja tahtis mulle ja teisele töötajale Garryle korraldada sprindivõistlust põllu peal. Garry on lahe tüüp, kõva spordimees ja vabatahtlik vetelpäästja. Peteri huumorimeel mulle meeldib, kuna tema naljad pole kunagi pingeliselt välja kangutatud ega labased. Ta suudab hoida ühel hetkel ülemuse rolli nii, et kõik kuulavad austusega ning teisel hetkel sattuda tsooni, kus ta võib ajada suust välja igasugust jama nii, et kõik teised tema ümber naeravad, aga ta ise teeb seda kerge muigega. Minu jaoks on huumor kordades nauditavam, kui esitaja ise väga kaasa ei naera. Minu vanaisa suutis teha maailma parimaid nalju, olles ise täiesti tõsine. See ei lähe mul kunagi meelest.

Tänaseks oleme otsustanud, et kui just midagi väga erilist linnas meie peale ei lange, paneme asjad kokku ja sõidame märtsis siia tagasi ja korjame 5 või 6 nädalat arbuuse, pärast mida on aeg minul kodu poole liikuma hakata, püüdes täita tee peal veel ühte unistust, millest saab ehk varsti kirjutada. Sydney’t jääb aga seetõttu meil umbes poolteist kuud, mille peamine eesmärk saab nüüdsest olema mitte palju raha kaotada ja leida tööotsi nii palju kui õnnestub.  

Praeguseks hetkeks oleme kogenud enamikku arbuusifarmi töötsüklitest. Näinud pole me põllu ettevalmistust, kus teibid, veetorud ja plastik maha pannakse. Istutanud oleme kõik põllud, mida kevadel korjama hakatakse. Töömaratoni viimastel päevadel jõudsime ka oma esimesi põlde rohida. Arbuuse korjanud oleme 5 päeva. Korjamisjärgseid põlde oleme puhastanud 4 päeva. Kui rohimisega tegelesime, sain mina käia ka plastiku ülesrullimisel. Istusin traktori taga korjaja küljes olevas „kabinetis“ ja liigutasin kangi, mis reguleeris rulliku kiirust.

Minu uues kabinetis oli nahktool, isiklik raadio
ja ventilaator  - kõlab nagu ametikõrgendus!

Töömaratoni viimaseks päevaks oli vist 10-nes päev ja reedel töölt lahkudes helistas ülemus ning küsis, et mis arvate, kui läheks lõbutseks nädalavahetusel skuutriga? Vabade päevade ootus sai uued mõõtmed. 

Ja nii see juhtuski, et pühapäeval läksime kolmekesi Elliott Headsi randa, sõitsime skuutriga mitu tundi ning õhtul tegime garaažis mõned õlled ja rääkisime elust. 

Täna hakkas uus ja viimane töönädal enne suurt elukorralduse muutust.

20) Jõulud

See juhtus ühel kuumal suvepäeval, kui äkitselt ilmusid linnatänavatele jõuluehted. Väljas oli palavust umbes 30 Celsiust ja november oli alanud. Pärast mõnepäevast vaatlust ilmnes, et tegemist ei olnud ei juhuse ega eksitusega ja ka poed täitusid jõudumööda jõulukaubaga. Selgus, et Austraalia tõsimeeli kavatseb siin palmide vahel jõule pidama hakata.

Kuigi eestlasele ei mahu pähe, kuidas toimuvad jõulud ilma lume ja külmata, ei ole Austraalia jõulud kohalikele vähemtähtsamad. Siinne ettevalmistus, traditsioonid ja rõõm on minu pilgu läbi isegi suuremad. Juba novembri algusest oli ettevalmistusi näha ja novembri lõpus oli vanker tõeliselt käima lükatud. Sellest ajast hakkas ka jõuluvana nädalas paar korda kaubamajas higistamas käima ja palju rahvast ootas järjekorras, et temaga pildile saada. Meil aga ei tahtnud jõulutunne kuidagi tekkima hakata. Kui jõuluõhtuni oli paar päeva, polnud tunne ikka saabunud. Lootus aga oli, sest meid oli kutsutud eestlaste juurde jõulusöögile. 25ndal oli oodata suurt kõhu täisparkimist. 24ndal olime taas arbuusitaimi istutamas. 10,5h traktori taga pingi peal monotoonset liigutust tehes on jätnud ka ööseks sama filmilindi käima. Silmi sulgedes jooksevad taimed mõnda aega eest läbi. Vahelduseks pole aga tegemist eriti füüsilise tööga ja Rasmus ütles ka, et põhimõtteliselt oleme me nüüd ju Austraalias kontoritöö ka ära proovinud. Meie kabinetis on 3 tooli: mina istun üksinda taga ja panen taimedele mulda peale. Minu peenem ametinimetus on dirtman. Ees aga istuvad tublimad õpilased kui mitte öelda nohikud: Rasmus ja Ian. Nemad panevad taimi aukudesse. Vahel on lõbus eesistujat kiusata. Paraku on sunnitud Rasmus minu ees istuma. Meie kolmas kontorikaaslane on Ian, kes on 41-aastane kohalik mees ja kelle töökohad on vist kogu tema elu olnud ainult farmides. Ian on jälle väga omapärane tüüp (nagu neid siin vähe oleks). Tema jutt on tihti ümber augu, aga need pole meie taimeaugud. Teiseks ei meeldi talle üldse jõulud. Tema jõuluõhtu pidi alati algama kanepiga ja siis kiirelt tuttu. Ma küsisin, kas ma võin teda Grinchiks kutsuda, kuna ta on sama pahur jõulude peale. Nii saigi talle uus hüüdnimi. Ianiga on üldiselt lõbus ja ta on väga sõbralik. Rasmus ütles, et tal tuleb alati naer peale, kui Ian naistest hakkab rääkima. Piisab kui raadiost tuleb mõni naishääl, keda ta teab, ning juba ta jagabki meiega arvamust. Ükskord kirjeldas ta oma kasutütart ja üks võrdlus oli nii naljakas, et Rasmus purskas naerma. Siis hakkasin mina naerma ainuüksi selle naeru peale ja siis oli Ian nii rahul, et naersime kõik...ainult traktorijuht oli vait. Sellel 24nda õhtul lõpetasime töö kell 5. Helistas Raido: „Kus olete“? Ütlesin, et tööl ja et sõidame koju. Mõtlesin, et tahab homsest jõuluõhtust rääkida. Siis selgus, et see homne polegi enam nii homne, vaid on täna. Nad olid otsustanud päeva varasemaks tuua, aga kuna meie seal ei ela, siis juhtus, et jäime kogemata sellest informatsioonist ilma. Arutasime jõuluõhtust küll, aga mõlemad osapooled ernevatest päevadest. Õnneks polnud sellest suurt midagi, pidime lihtsalt plaanid ümber tegema ja koju ainult pesema ja riideid vahetama minema. Meil oli jõulukingitus tehtud ka ülemusele ja seega otsustasime, et selle viime ära mööda sõites. Meil oli suur šokolaad, üks paljudest, mis Rasmusele Eestist saadeti. Eelneval päeval olime aga leidnud juhuslikult ühe asja juurde. Rasmus nägi poes riiuli vahel karpi kirjaga „Coolest Boss“ ja seal oli sees kruus sama kirjaga. See tundus nii ideaalne ja kohe oli selge, et selle ostame juurde. Saime kingituse jätta talle ukse ette. Hiljem saime talt sõnumi, et valas just oma uude kruusi esimese kohvi ja et keegi pole sellist üllatust talle varem teinud. Tänas töö eest ja hindas meie sõprust. See sõnum läks meile väga korda.

Kui jõuluõhtule jõudsime, oli rahvas juba lauas. Laud oli vägev. Seal oli praadi, ehtsat Eesti kartulisalatit, suupisteid ja hiljem ka 2 torti. Istusime lauda ja iga ampsuga tuli jõulutunnet rohkem sisse. Ka glögi tegi selles osas head tööd.

Lisaks juba kolmele tuttavale eestlasele Raidole, Kristiinale ja Joonasele, olid seal ka Eskel ja Nele. Nemad on oma noore elu jooksul palju rännanud. Eskel oli käinud vist 35-s riigis. Huvitavad inimesed. Ja et mitte unustada välismaalasi, siis meiega olid ka poiss Itaaliast ja neiu Aasiast. Pärast armutut söömistuuri ja kinkide vahetust läksime õue istuma ja meid külastas jõuluopossum. Minu jaoks oli esimene kord opossumit näha ja oli üllatav, kui julgelt ta meie juurde tuli.

 



















Nende jõulude teemaks oligi Austraalia fauna, sest pärast seda, kui rääkisime jõuluõhtul teistele, kuidas me oma rannas 100-kilost kilpkonna nägime, pakkus Eskel välja, et tulevad järgmisel õhtul meie juurde ja ehk õnnestub neil ka näha. Mõeldud-tehtud. Kell 10 õhtul tulid kõik sinna ja istusime rannas. Eskel rääkis, et siin lähedal rannas korraldatakse kilpkonnavaatlusi raha eest, kus kuni 300 inimest jookseb pärast kilpkonna saabumist kokku ja üritavad kõik teda siis vaadata ja pildistada. Kuna meie võimalus on palju ehedam, siis lootsin, et ka täna ehk õnnestub kilpkonna näha ja loodetavasti natuke rohkem. Eelmine kord, kui Rasmusega rannas tuiasime, jooksis ta meie eest ära. Jah, kilpkonn jooksis meie eest ära. Ta oli ju ikkagi 100-kilone elukas. Me mõtlesime, et siin jalutavad sellised väiksed, et võtad kätte ja teed pai, aga ei. See tunne ei lähe kunagi meelest, kui me seda suurt kogu esimest korda nägime.

Niisiis olime istunud rannas juba tükk aega, kui lõpuks igav hakkas ja plaanisime minna mujale otsima. Mööda rannaliiva liikudes nägime aga jälgi, mis olid nagu ATV-ga tekitatud. Kilpkonn oli saabunud. Koos nendega tulid ka vaatlejad, kes on alati rannas. Tegemist on vabatahtlikega, kes on terve öö valves ja ootavad, millal kilpkonnad munema tulevad. Pärast mõningast ootamist lasti meid lähedale. Kilpkonn oli kaevanud 50 sentimeetrise augu ja taskulambivalguses nägime, kuidas ta järjest mune sinna auku lasi. Kui umbes 20 tükki oli munetud, alustas ta augu kinnikaevamist. Vahepeal olid vabatahtlikud juba jõudnud talle kilbi otsa ronida ja mõõte võtta ning lesta küljes oleva kiibinumbri üles kirjutada. Kogu see süsteem on põhjalik. Vaatlejad omavad andmeid, milline isend on millal ja kui palju munemas käinud ja kõik munad, mis on kas veetõusu või millegi muu tõttu ohtlikusse kohta munetud, kaevatakse välja ja viiakse uude kohta. Kilpkonnad elavad umbes 80 aastat ja ühel hooajal muneb üks isend 100-170 muna. Veest välja tulevad nad ainult öösel.

25. detsembril on Austraalias ehtsad jõulud: kõik on rannas. See jätkub 26ndal, aga siis tehakse traditsiooniliselt ka midagi veel – minnakse poodidesse. 26ndat nimetatakse Boxing Day-ks, mis on püha ja poodides hakkavad suured allahindlused. Lisaks sellele toimuvad spordiüritused, näiteks vastasseis Austraalia ja teiste riikide vahel kriketis. Käisime samuti sel päeval poodides, et sellest pühast osa saada. Lubasime endale paar asja. Siin on aga number, millega Boxing Day lõppes: Austraallased kulutasid esimese päevaga 2,2 miljardit dollarit. Nädala lõpuks eeldatakse 16 miljardit. Ühe nädalaga suudavad Austraallased ära kulutada meie aasta riigieelarve.

Järgmisena ootame aastavahetust, mis tõenäoliselt nii palju Eestis harjunust ei erine. Ainult et meil saabub uus aasta 8h varem. Seetõttu soovin varajaselt mõnusat aastavahetust ning edukat uut aastat!

19) Tagasi rajal

Raamat "Pöördepunkt" nüüd müügil Apollos ning Rahva Raamatus

18) No work, no car - no worries

Raamat "Pöördepunkt" nüüd müügil Apollos ning Rahva Raamatus